Juhan Kivirähk: Peame olema valmis muutuma
Ometi tekib arengukava lugedes tunne, et teadmistepõhise Eesti põhirõhk on küll suunatud majanduslikule innovatsioonile ja selle vältimatule eeldusele — hariduse ja teaduse arendamisele —, kuid räägib vähe sellest, kuidas suurendada ühiskonna üldist uuendusmeelsust.
Uutmoodi tegutsemise vajalikkusest arusaamist võib aga pidada teadmistepõhise arengu vältimatuks eelduseks. Sarnaselt nagu ühiskonna demokraatlik toimimine pole võimalik ilma ühiskonna üldise demokraatliku meelelaadita. USA politoloog Harry Eckstein kirjeldab oma stabiilse demokraatia teoorias demokraatia kongruentsust. Ta väidab, et riiklikul tasandil saab demokraatia stabiilselt toimida vaid siis, kui demokraatlikud suhted valitsevad lisaks riigijuhtimisele ka teistes ühiskonna struktuurides — perekonnas, koolis, töökollektiivis. Ka innovatsioon vajab realiseerumiseks üldist mõtteviisi muutust.
Üheks valdkonnaks, kus uuenduste vajalikkusest on pikka aega räägitud, on poliitika. Nelja aasta eest kerkis komeedina esile uut poliitilist kultuuri lubanud Res Publica, kuid nende katse Eesti riigi toimimismehhanisme muuta ebaõnnestus. Kahjuks paistab valitsevat mõtteviis, et innovatsioon peab toimuma igal pool mujal, mitte aga poliitilises protsessis eneses.
Tõsi, meie tipp-poliitikud armastavad teadust — eriti sellist, mis teab täpselt, miks, kuidas ja kui kiiresti õun puu otsast Newtonile pähe potsatab. Täppis- ja loodusteadused on teadmistepõhises ühiskonnas muidugi väga vajalikud. Ent otsused, mida poliitikud teevad, eeldavad ennekõike head ühiskonna tundmist.
Tänaseks on meil välja kujunenud kahetsusväärne vastasseis poliitikute ja sotsiaalteadlaste vahel. Ettepanekute tegemist ühiskonna mõistlikumaks arendamiseks on hakatud poliitikute poolt käsitlema teadlaste „poliitikasse sekkumisena“. Selline retoorika meenutab vägisi Villu Reiljani kuulsat soovitust igaühel oma liistude juurde jääda.
Ent paraku ongi ju poliitikute ja ühiskonnateadlaste liistud samad — mõlemad tegelevad ühiskonnaga. Kui aga teadus püüab käsitleda ühiskonda sellisena, nagu see tegelikult on, siis poliitikuil on alati kiusatus tegelikkust pisut kaunimana näidata. Tulevikku kavandades asetavad nad oma poliitilise tahte tihti ülemaks reaalsetest võimalustest.
Siiski oleks maailma parandama asudes kasulik enne teada, milline on muudetava reaalsuse tegelik seisund ning milliseid tulemusi võivad muudatused endaga kaasa tuua. Tundub, et poliitikute poolt tehtav lauskriitika Eesti ühiskonnateaduste praeguse taseme pihta kujutab enesest tegelikult ettekäänet teadlaste ebamugavate soovituste ignoreerimiseks, mis võimaldab tegutseda ainuüksi iseenese (või erakonna) tarkusest lähtudes. Samas on raske uskuda, et ükskõik millise erakonna ajutrustis oleks rohkem ühiskonnateaduslikku kompetentsi kui varsti juba kaks aastakümmet vaba Eesti sotsiaalset tegelikkust mõõtnud ja analüüsinud teadusasutustes ja uuringufirmades.
Hea poliitika — nagu igasugune eesmärgipärane tegevus — toob edu vaid siis, kui lisaks headele kavatsustele on paigas ka mehhanismid nende saavutamiseks ja tagatud tagasiside. Paraku napib praeguses poliitilises tegevuses süsteemsust. Iga ametkonna raames tegeletakse küll hoogsalt arengukavade koostamisega, kuid puudub üldine eesmärk, mis nende vahel kooskõla tekitaks. Piltlikult öeldes toimub see, mida näeme kahetsusväärselt tihti linnaehituses — tegeletakse hoogsalt detailplaneerimisega, generaalplaan aga puudub.
Selline generaalplaan ei saa sündida paari-kolme nädala vältel riigikogu valimiste järgses valitsuskoalitsiooni kokkupaneku tuhinas. Ühiskonna laiema ja pikaajalisema arengustrateegia koostamiseks oleks vaja lisaks erakondadele kaasata ka teisi olulisi ühiskondlikke huvigruppe ning loomulikult neid, kes valdavad teadmisi ja informatsiooni ühiskonna toimimise kohta.
Selline tulevikku kavandav tegevus ei saa tugineda vaid poliitikute heal tahtel, vaid peaks toimima institutsionaliseeritult. Sel kevadel sisaldus kahe erakonna — IRL-i ja SDE — valimisplatvormis riigikogu tulevikukomisjoni loomise idee. Arengustrateegias „Säästev Eesti 21“ on tehtud ettepanek Rahvusliku Arenguvõrgustiku käivitamiseks. Need head ettepanekud vääriksid realiseerimist. Tähtis on, et majandusliku innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse kõrval ei jääks unarusse ühiskonna toimimis- ja otsustusmehhanismide tänapäevastamine.
Järgmisel aastal realiseerub avalikkuse silmis üsna ebapopulaarne plaan suurendada märkimisväärselt erakondade riiklikku rahastamist. Kui aga saadavat lisaraha kulutataks tõepoolest riigi tuleviku teadmistepõhiseks planeerimiseks, mitte senisest suuremate reklaamplakatite või kallimate telereklaamide tootmiseks, poleks patt erakondi senisest rohkem riigieelarvest finantseerida.
Kõrvuti sellega peab uuest aastast tegutsemist alustav Kodanikuühiskonna Sihtkapital aitama tagada avalikes huvides tegutsevate kodanikühenduste suurema võimekuse poliitikas kaasa rääkida.
Vaid ühiskonnas arenev uut liiki sotsiaalne partnerlus, mis ei keskendu eristumisele ja vastandumisele, vaid otsib uusi tegutsemisviise ja –vorme ühiste tulevikueesmärkide leidmiseks, suudab tagada vajaliku raamistiku üldise uuendusmeelsuse tekitamiseks ühiskonnas. Innovatsioon saab ju tegelikult alguse valmisolekust kahelda käibetõdedes ning muuta harjumuspärast mõtteviisi.
