Enamasti ei sisalda need väitlused uusi argumente, mida poleks tuntud juba rohkem kui kahe sajandi eest. Vanad valgustusaegsed ja omades piirides tänini veenvad religioonikummutused on taas üles korjatud, et seista nendega vastu naiivsemat sorti religioonile, mis püüab pühakirjast ammutada tõdesid ja näpunäiteid looduse, ajaloo ja poliitika kohta. Uue ateismi peamisteks vastasteks on Ameerika evangeelne fundamentalism, mis tahab koolidest välja tõrjuda moodsat eluteadust, ja islamism, mis tahab ühiskonnast välja tõrjuda moodsat vabameelsust.

Sotsioloogid kõnelevad koguni “post-sekulaarsest” ajastust. Sekulariseerumise ehk ilmalikustumise all mõeldakse läänes sajandeid kestnud arengut, mille käigus usuasutused kaotasid ühiskonnaelus oma tähtsuse ning inimesed lakkasid maailma mõtestamast ususümbolite abil. See protsess näis käivat vankumatut võiduteed, levides koos tootmise ja kaubanduse ning teaduse ja tehnikaga igale poole.

Sel sajandil me oleme aga juba näinud, kuidas Iraani president ja islamiliikumised ühelt poolt ning USA president ja Suurbritannia endine peaminister teiselt poolt on oma samme rahvusvahelisel areenil põhjendanud Jumala tahtega. Viimasel juhul annab usulise sõnavara tagasitulekut seletada riigijuhtide isiklike kalduvustega — vähemalt läänes ei kasutada riigiõiguse või sotsiaalpoliitika alastes parlamendivaidlustes veel teoloogilisi argumente. Küll on see tavaline moslemite seas.

Usu pagendamine poliitikast

Kas teoloogia segamist poliitikaellu tuleks võtta kui hälvet, mahajäämuse ja alandustunde sümptomit, mis kaob koos vaesuse ja kultuurilise alaväärsustajuga? Septembri Vikerkaares ilmus ameerika poliitikafilosoofi Mark Lilla essee “Jumala poliitika”, mis näitab teoloogilise ja ilmaliku poliitika vahekorda teistsuguses valguses.

Läänes enesestmõistetav kiriku ja riigi ning religiooni ja poliitika lahusus on tegelikult väga iseäraliku ajalooarengu tagajärg. Et kristlus erinevalt islamist on oma poliitiliste näpunäidete poolest äärmiselt mitmemõtteline, siis käisid kogu keskaja vaidlused ilmaliku ja kirikliku võimu, inimese ja Jumala linna ümber. Konfliktid viisid 16. sajandi ususõdade metsikusteni ning neist väsinud inimestes hakkas maad võtma arusaam, et nii poliitikale kui usule tuleks kasuks, kui nad teineteisest lahutada. Päriselt võidule pääses see seisukoht küll alles pärast Teist maailmasõda.

Näiteks Saksamaal tehti veel kuni sõjani katseid siduda usku rahvuslusega ning anda religioon seeläbi poliitika teenistusse. Need katsed tegid end täis, kui liberaalse progressiusuga kaasaläinud protestantism ja reformistlik judaism muutusid lihtsalt kroonu hääletoruks, mis kiitis heaks maailmasõtta tormamise. Uut maad ja uut taevast igatsev usklikkus lõi aga pahatihti kampa maailma ümber kujundada tõotava natsismiga, harvemini ka kommunismiga.

Tegelikult on usklikul inimesel ju raske taluda religiooni täielikku pagendamist poliitikast ja ühiskonnaelust lihtsalt süüme valda. “Religioon on lihtsalt liialt läbi põimunud meie kõlbelise kogemusega, et teda sellest lahutada annaks, ja kõlblus on lahutamatu poliitikast”, iseloomustab Mark Lilla poliitilise teoloogia seisukohti.

Poliitiline askeldamine, mis ei seostu millegi kõrgemaga, võib olla psühholoogiliselt raskesti talutav. Sellele probleemile võiks olla kaks lahendust. Esiteks seisukoht, et uusaegse liberaalse demokraatia ideaalid (kaasa arvatud isegi antiklerikalism) on ise kas olemuselt või algupäralt midagi kristlikku. Näiteks prantslane Marcel Gauchet on raamatus religiooni poliitilisest ajaloost “Nõiduse kadumine maailmast” (1985) käsitlenud kristlust religioonina, millesse on sisse programmeeritud enese tühistamine liberaalses ja individualistlikus sekularismis. Niisugusest arusaamast võiks tuleneda tänulik, ehkki mõnevõrra üleolev suhtumine kristlusse kui oma maailmajaloolise ülesande täitnud tegelasse, kes võib nüüd auga moodsast maailmast tagasi tõmbuda.

Kuid liberaalse demokraatia ideaale kristluse pärandina mõtestades on neid raske näiteks islamimaailmale kaela määrida. Pigem tuleks siis haarata teise tõlgenduse järele: need ideaalid vastavad üleüldisele inimloomusele ja moodustavad ise mingi abstraktse inimsusreligiooni. Mingil kõrgel elitaarsel tasandil võivad ju kõik maailma rahvad kokku leppida, et jumal(ad) on üks ja kõik usud taotlevad üht ja sedasama. Aga kui rahvahulgad lähevad vaidlema selle üle, mitme sõrmega risti ette lüüa, siis hukkub enamasti sadu tuhandeid.

Kus on islami Lutherid ja Calvinid?

Mark Lilla on kindel, et läänelik usk, nagu tooks materiaalsete tingimuste paranemine iseenesest kaasa teoloogia ja poliitika lahutuse, on alusetu: “Kui teispoolsusega ühtesaamise tung on tugev, kired kuumad ja fantaasiad kirkad, siis jäävad meie moodsa elu nipsasjad väetiteks amulettideks poliitilise joovastuse vastu”. Ta soovitab vaadata tagasi lääne mõtteloosse, et saada aimu, kuidas käis vanasti poliitika teoloogiline mõtestamine, sest see võiks aidata kaasa praegu islamimaailmas toimuva mõistmisele. Ta ei usu küll, et lääs saaks seal toimuvat palju mõjutada, kuid arvab, et moslemeid aitaksid moodsa maailmaga lepitada pigem usu pinnalt lähtuvad reformijad, nagu Šveitsis sündinud ideoloog Tariq Ramadan, kui lääne ilmalikke vaateid levitavad liberaliseerijad.

Ühesõnaga, Lilla loodab islami Lutherite ja Calvinite peale. Inglise kirjaniku Martin Amise viimase aja mõtteavaldustest võib soovi korral välja lugeda isegi kurikavala vihje, et islamgi vajaks oma ususõda — šiiitide ja sunniitide vahel –, et neist väsinuna kunagi jõuda usudoktriini ja poliitika lahutamiseni. Sotsioloog Ernest Gellner on aga näidanud, et islamis on “protestantlike” ja “katoliiklike” jõudude asend täpselt vastupidine kui kristluses (Vikerkaar 2002, 2/3).

Nimelt kõikuvat igasugune usuelu kahe pooluse vahel: ühelt poolt “protestantlik” usupuhtuse taotlus, pöördumine pühakirja ja range seaduse poole; teiselt poolt “katoliiklik” rituaalidekesksus, hierarhilisus ja isikustatud religioon. Läänes on viimane moodustanud usuelu keskme, millest protestantlikud voolud on lahku löönud. Islamis on asjad olnud täpselt vastupidi: keskne traditsioon on olnud elitaarne ja juriidiline, pühakirja- ja seadusekeskne, rituaalide ja pühakute kesksed on olnud pigem kõrvalekalded (nt sufism). Moodne aeg ja linnastumine on kiskunud rahvamassid lahti lokaalsetest rituaalidest ja pühakukultusest ning suurendanud veelgi “protestantlike” tendentside tähtsust islamis. Seetõttu tunduvad unistused islami “reformatsioonist” kuidagi kohatud — mõnede tunnuste poolest on islam ju palju protestantlikum religioon kui protestantlus iganes.

Näib, et islami ja poliitika teemalistes arutlustes on hakanud eristuma samasugused vaateviisid nagu kunagi kommunismi küsimuses. Üks leer arvab, et vaenulikku ideoloogiat tuleb võtta tõsiselt tema enda terminites, teine arvab, et see on vaid retoorika, milles kas teadlikult või teadmatult väljenduvad hoopis “tegelikud” majanduslikud ja geopoliitilised kaalutlused. Ühed omistavad suuremat kaalu ideedele, teised majandusele.

Kommunismi puhul on selge, et poliitbüroo liikmete otsuseid mõjutasid eelkõige leninliku ideoloogia prillid, mis määrasid ära nende maailmavaate. Olivier Roy, Zbigniew Brzezinski, Francis Fukuyama — õigupoolest enamik globaalpoliitika gurusid — arvavad aga (erinevalt Mark Lillast), et sõjakat islamismi tuleks mõtestada eelkõige sotsioloogiliselt ja poliitiliselt: demokratiseerumisajastu reaktsioonina tajutavale ülekohtule, tunnustamatusele, vaesusele, mida õiglasem maailmakord aitaks ehk kunagi leevendada. Ideede tähtsustajad nopivad islami tekstidest välja verejanulisi kohti, tundmata suuremat huvi selle vastu, miks need just nüüd on aktuaalseks saanud.

Sageli jõutakse suurte üldistusteni, nagu oleks islam juba loomult sõjakas, türanlik ja kuri usk või siis vähemalt sedasorti religioon, milles usk ja poliitika oleksid alati lahutamatud ning usk ja indiviidivabadus alati lahutatud. Selles kõiges võib ju olla terake tõtt, aga see tõde on sama üldist ja kasutut laadi, nagu väide, et inimkond või meessugu on loomult sõjakas, türanlik ja kuri. Praktilise poliitika kujundamises sellest palju abi ei ole. Seevastu sotsioloogilisem lähenemisnurk aitab vähemalt selgitada neid ühiskondlikke tingimusi, milles mis tahes religiooni kurjad tendentsid lõkkele löövad.