Repliik: Jah, alkoholireklaam keelata

Ma ei ole Keskerakonna pooldaja. Ma pole ka mingi padu- ega marukarsklane. Ja alkoholimüügipiiranguid pealinnas pean ma jaburuse tipuks. Aga alkoholireklaami keelamise poolt olen ma küll.

Sest mille poolest peaks siis lubama viinareklaami, kui suitsureklaam suudeti ära keelata ja isegi suitsetamispiirangud kehtestada. Mul on valus vaadata, kuidas teleekraanil joobnudolemist heroiseeritakse. Ma ei tea, mida ma lapsele ütlen, kui ta seda näeb.

See reklaami vist enam ei jookse, aga kunagi — mitte teab kui ammu — reklaamiti üht siidrit kui tõelise bitch’i jooki. Pildilises osas tähendas see, et noor kena naine lõi mingi kandiku puruks ja aheldas nööri otsa mehe, kes käis tema kõrval koera kombel neljakäpuli. Sõnum oli siis enam-vähem see: joo, naine, joo seda siidrit, siis käivad mehed su ees käpuli.

Küllap tegi reklaam oma töö, sest see siidrimark on populaarne ja ma näen seda teismeliste käes tihtilugu. Just tüdrukute. Kas nad unistavad sellest, kuidas mehed nende jalge ees roomavad, või maitseb neile jook lihtsalt niisama? Ma ei tea.

Ega keegi ei alustagi ju viinast. Ikka millestki meeldivalt magusast, milles viina lehk aroomiainetega summutatud. Millestki, mis maitseb nagu limonaad, aga on ometi alkohol. Ja kui teismeline igal õhtul helesiniselt ekraanilt kuuleb ja näeb, et joomine on lahe, et see aitab kergemini luua suhteid, siis… Muidugi. Otse loomulikult.

Täiskasvanut reklaam ilmselt eriti ei mõjuta. Või vähemasti ollakse võimeline seda mõnevõrragi kriitiliselt hindama. Aga enamik reklaame rõhub ju sellele, et sõnum salvestub sõnastamatuna alateadvuses. Kergemini ja kindlamalt ebaküpse inimese alateadvuses. See on pehmelt öeldes ebaaus.

Lõpetagem kõigepealt noorte inimeste ajude pesemine alkoholireklaamiga ja siis tuldagu rääkima, et teie peas on teisigi mõtteid, kuidas eestlast ennast surnuks joomast päästa. Mitte kättesaadavust ei tule piirata, vaid nõudlust kujundada — ehk siis loobuda kinnitamast, et juua on lahe.