Enamik mõtlevaid inimesi küsib seda endalt oma elu jooksul vähemalt korra ning vastamisel ongi tavaliselt abi otsitud filosoofiast. Samas tundub aga, et laiem publik on tänapäeval filosoofiast võõrandunud: sageli võib kuulda kurtmist, et ülikoolides tehtav filosoofia on eluvõõras ja ei aita tavainimesel teda kummitavatele küsimustele vastuseid leida.

Kui see on nii, siis milleks filosoofia üldse? Üritan siinkohal filosoofiat kaitsta, näidates, et see lihtsalt pole nii: ka tänapäeva filosoofias tegeletakse põhimõtteliselt samade elulähedaste küsimuste ja nendega seotud probleemidega, millega filosoofias on alati tegeletud, arutelu keerukuse ja detailsuse tõttu on sageli lihtsalt väga raske soovitud vastuseid üles leida.

Filosoofia on intellektuaalne tegevus, mille eesmärgiks on anda üldine ning terviklik kirjeldus maailmast ning inimese kui tajuva, mõtleva, kõneleva ja tegutseva olendi kohast selles. Seda eesmärki täites seisab filosoofia tänapäeval aga valiku ees: kas lähtuda meie tavamõistuslikust maailmamõistmisest või sellest, mida ütleb meile teadus.

Eri filosoofid valivad isemoodi ja sellest lähtuvalt võikski filosoofiat tänapäeval näha koosnevana kolmest osast: osa filosoofe tegeleb tänapäeval meie kõigi ühise igapäevaselt maailmas orienteerumisel kasutatava maailmavaate kesksetest uskumustest ja mõistetest koosneva nn ilmneva pildi loomisega; teised üritavad eri teaduste hetke parimates teooriates väidetavast nn teaduslikku pilti luua, kolmandate eesmärgiks on aga kaks pilti omavahel sobitada ja nii luua võimalikult tõene maailmapilt.

Realistid ja eksistentsialistid

Miks on aga filosoofe alati huvitanud võimalikult tõene maailmapilt või üldine ja terviklik inimese ja universumi kirjeldus? Põhjus ei seisne ainult puhtas teadmishimus: iha tõese maailmapildi järele on otseselt seotud Sokratese küsimusele vastamisega ning seeläbi ka filosoofi enda eluga.

Seose nägemiseks peame vaatama, kuidas küsimusele on üritatud vastata. Eelkõige võib eristada kahte äärmuslikku suunda: ühelt poolt need, keda võib nimetada realistideks, ja teisalt need, keda võib nimetada eksistentsialistideks või voluntaristideks.

Realistide järgi on sellele küsimusele olemas õige(d) vastus(ed), mis ei sõltu mitte kuidagi sellest, mida meie inimestena asjast arvame: kuidas peaksime elama on sätestatud mingi kõrgema standardi poolt ja filosoofia ülesandeks Sokratese küsimusele vastamisel on teada saada, mida see meile ette kirjutab.

Eksistentsialistide järgi Sokratese küsimusele õiget vastust aga ei ole: kuidas peaksime elama, on meie endi otsustada. Lisaks leiavad eksistentsialistid, et puudub ka igasugune meie radikaalsele valikule eelnev alus, mis meie valikuvõimalusi piirab või millest valimisel juhinduda saaksime — see, kuidas peaksime elama on täielikult meie enda otsustada ning me peame otsuse tegema olukorras, kus alused selle tegemiseks puuduvad.

Realistlikku vaadet pooldades on tõese maailmavaate otsimise seos Sokratese küsimusega selge: vastus küsimusele on üks tõese maailmavaate osa ning kui saame teada, kuidas peaksime elama, siis teised maailmavaate osad võimaldavad meil selle teadmise ellu viia.

Järjekindlalt eksistentsialistlikul vaatel asudes ei ole meil aga mingisuguseid Sokratese küsimusega seotud põhjusi tõest maailmavaadet otsida: kui peame valima või otsustama situatsioonis, kus igasugused alused selleks põhimõtteliselt puuduvad, siis ei ole meil selle valiku tegemisel tõesest maailmavaatest mingisugust abi. (Fakt, et eksistentsialistlikult meelestatud mõtlejad sageli siiski otsivad tõest maailmavaadet viitab sellele, et järjekindlalt eksistentsialistlikul positsioonil olemine on võimatu).

Tõde on kusagil vahepeal

Nagu sageli äärmuslike vaadete puhul ikka, tundub mulle aga, et tõde on kusagil vahepeal. Realistliku vaate probleemiks on inimesest sõltumatu standardi leidmine. Kui võtta omaks tänapäeval levinud naturalistlik vaade, mille järgi kõik olemasolev asub loodusliku maailma põhjuslikus võrgustikus ja keerulisemate eluvormide ning sealhulgas inimese teke ja olemus on seletatavad evolutsiooniteooria abil, siis on väga raske näha, kuidas ja kus saab eksisteerida inimeste soovidest ja valikutest sõltumatuid standardeid, mis määravad ära, kuidas peaksime oma elu elama.

Eksistentsialistid eksivad aga naturalistlikult positsioonilt vaadates sama rängalt, sest portreteerivad meid olenditena, kes hõljuvad igasugustest seostest vabana radikaalses valikusituatsioonis. Kuigi meid iseloomustab midagi, mida üldiselt nimetatakse vabaduseks, oleme siiski loodusliku maailma osad, kellele on elus püsimiseks vaja end materiaalselt taastoota ja kelle elu juhivad suures osas bioloogiliselt määratletud soovid ja tungid.

Realistidel on seega õigus, kui nad leiavad, et inimene on hea elu otsimisel millegi tema valikust sõltumatu poolt piiratud; eksistentsialistidel on aga õigus, kui nad leiavad, et pole inimese soovidest ja tahtmistest sõltumatuid standardeid, mis määravad ära, kuidas peaksime elama.

Naturalistliku seisukoha järgi oleme seega olukorras, kus miski ei määra ära, kuidas peaksime oma elu elama, kuid samas ei saa me valida, mis meie elu heaks teeb. Juhul kui tahame oma elu hästi elada, peame arvestama loodusliku maailma poolt seatud piirangutega. Seetõttu vajamegi Sokratese küsimusele või pigem selle hea eluga seotud versioonile vastamisel tõest maailmavaadet ka siis, kui me pole realistid (ja ka siis kui üritame olla eksistentsialistid).

Tõene maailmavaade ei aita meil mitte ainult paremini saada, mida tahame, vaid võimaldab meil ka teada saada, mida peaksime tahtma, kui tahame oma elu hästi elada. Tõest maailmavaadet otsiv filosoofia on seega alati seotud Sokratese küsimusele vastamisega ning on oluline nii filosoofi enda isikliku elu kui ka teiste jaoks. Nii on see ka tänapäeval.

Põhjus, miks laiem publik on tänapäeva filosoofiast võõrandunud, seisneb pigem tänapäevase arutelu keerulisuses ja detailsuses, mistõttu see ei ole ilma erialase hariduseta lihtsalt mõistetav — vastused igapäevastele küsimustele on olemas, kuid neid on raske üles leida.

Küsimus, kas peaks leiduma kedagi, kes tegeleb väga üldiselt tasemel filosoofia eesmärkide ja väidete selgitamisega tavainimesele, väärib omaette arutelu. Küsimusele „Milleks filosoofia?“ võime aga ka tänapäeval rahuliku südamega vastata: selleks, et omandada võimalikult tõene maailmavaade ja seeläbi saada teada, kuidas oma elu elada nii, et see oleks hea.