Hardo Aasmäe: Koloniaalajastu külalised
Siinkohal pole mõtet nende meestega asja üle vaielda. Piisab vaid sellest, et võrrelda riikide olukorda keele ja välismaalaste seisukohalt. Võtame või näiteks Luksemburgi, Kuveidi või Ameerika Ühendriigid.
Luksemburgis on välismaalasi üle kolmandiku elanike hulgast, Kuveit oleks peaaegu iseseisvuse kaotanud Saddam Husseini toetanud välismaalaste (palestiinlaste) tulva tõttu, Ameerika Ühendriigid on aga hädas ebaseaduslike immigrantidega, kes elavad riigis suuresti maksuvaba elu, õõnestades sellega õiguskorda ning tekitades kõlvatut konkurentsi.
Kõigis neis riikides on eri ajastutel leitud isesugune, kuid üldjuhul sobiv välismaalaste poliitika. Isegi Eesti ja Läti seadused pole sarnased. Eestis saavad välismaalased valida kohalikel valimistel, kuid Lätis ei saa. Paraku on mõlemad lahendused õiged, sest lähtuvad õigest olukorra hinnangust riigis.
Mida arvata kolme inimõiguslase ideestikust? Tunnistagem, et René van der Lindeni ja Doudou Diène mõttelaad on välja kasvanud koloniaalajastust. Ent nad esindavad koloniaalkorra eri pooli.
Van der Lindèn kannab kolonisaatorite mõtteviisi. Paljud ilmselt on unustanud, et veel 70 aastat tagasi olid isegi tänapäeva armsad Euroopa väikeriigid Holland ja Belgia üsna mõjukad koloniaalmaad. Hollandile kuulus tänapäeva suurim islamimaa Indoneesia (225 mln inimest) ja Belgiale Kongo, mis on sama suur kui terve Lääne-Euroopa kokku.
Asumaade iseseisvumine tõi mitmel pool kaasa euroopa kolonistide massilise põgenemise (väljaajamise), kui põliselanikud võimu üle võtsid. Näiteks põgenes Alžeeriast miljon prantslast ja Angolast 400 000 portugaallast.
Euroopa emamaad ei saanud nende kaitseks mitte midagi muud teha kui taotleda iseseisvunud riikides kodakondsuse n-ö nullvarianti. Praegused inimõiguste pretensioonid Eestile on lihtsalt vananenud koloniaalpoliitika jätk uues inimõiguste kuues.
Doudou Diène mõistmiseks siirdugem Aafrikasse (mees ise on pärit Senegalist). Aafrikas on endise koloniaalse emamaa keele kehtestamine riigikeelena pigem reegel kui erand. Sealse ühiskonna eliit peab üsna sageli inglise, prantsuse või portugali keele pidevat kasutamist endastmõistetavaks, sest see annab võimaluse saada vähegi korralikku haridust.
Kohalike neegrirahvaste keeled pole sageli oma arengus läbinud hädatarvilikku teekonda kultuurkeeleni. Tagatipuks on endine koloniaalkeel sageli rahvastevahelise suhtluse keeleks. Paraku langeb see kokku meie lähimineviku poliitilise kogemusega, kus vene keel pidi olema nõukogude rahvaste omavahelise suhtluse keel ning avama kõigile nõukogude inimestele ühise akna maailmakultuuri omandamiseks.
Seetõttu võib arvata, et Diène lihtsalt ei saanud aru, kui kohatuid ettepanekuid ta meile teeb. Seejuures on Aafrikas põhimõtteliselt teistsugune suhtumine sisserändajatesse. Koloniaalajal tõmmati halduspiirid juhuslikult, mis sageli eraldasi rahvaid kahe-kolme tänapäeva riigi vahel. Piirid on suures osas valveta ja sama rahva või suguharu liikmed on iidsetest aegadest harjunud üksteist külastama. Seega pole sageli üldse selget piiri seadusliku ja ebaseadusliku sisse(välja)rände vahel.
Tagatipuks on Aafrika poliitilises mõtteviisis juurdunud endastmõistetav arusaam Euroopa maade või üldse jõukate maade süüst Aafrika maade mahajäämuses. Mõistagi nõutakse selle igakülgset korvamist. Iseloomulik on Aafrika (mõneti ka Mehhiko ja osa Kesk-Ameerika) suhtumine ebaseaduslikku sisserändesse.
Korvamisnõudest lähtudes taotletakse koheseid kõikvõimalikke õigusi ja abi ebaseaduslikele immigrantidele, kes jõuavad Euroopasse või USA-sse. Nende väljasaatmist peetakse sageli ebaõigluseks või lihtsalt (rassiliseks) tagakiusamiseks. Neil immigrantidel on raske selgeks teha, et jõudes jõukatesse maadesse kasutavad nad tegelikult nende riikide ja rahvaste külalislahkust.
Teinekord asutakse seda külalislahkust nõudma vaatamata sellele, et illegaalina alustakse oma suhet sisserännuriigiga seaduserikkumisest. Aafrikas peetakse viimast tõsiasja sageli tähtsusetuks. Euroopas, Jaapanis ja USA-s on asi vastupidi.
Pole siis imestada, et Dienele võis Eesti kuvanduda endise koloniaalmaana, mis ei ole sisserändajate suhtes piisavalt külalislahke. Seetõttu ei pannud võõramaalaste suur hulk Eestis Dienet imestama, vaid hoopis nende pärast muretsema. See on Aafrikast pärit koloniaalajastu mõtteviisi pärand.
Jääb veel selgitada rootsi sotsiaaldemokraatidega seotud Thomas Hammarbergi tegutsemismotiive. Kui ta võitleks siiralt ja innukalt inimõiguste eest Euroopa Nõukogu maades, siis ta ei saaks ilmselt Turkmeeniast, Usbekistanist või Venemaalt minutikski lahkuda. Paraku ei lasta tal seal eriti võidelda. Kas või juba selle pärast, et Moskvas on eakaaslasest sotsiaaldemokraat Gerhard Schröder juba ees, kellel on seal hoopis gaasivõitlus käsil. Selle kõrvale inimõigused ei mahu.
