Nägin hiljuti filmi, mida võiks nimetada kogu eesti rahva teadvuse mürgitamiseks. See film oli Kaljo Kiisa „Metskannikesed“ (1980). Olgu öeldud, et mürk ei imbu mitte igast kommunismifilmist. Niisuguseid punaseid filme, nagu on „Narva kosk“, „Kaks päeva Viktor Kingissepa elust“, „Lindpriid“, „Surma hinda küsi surnutelt“, „Saja aasta pärast mais“, julgeksin ma nimetada ambivalentseks, sest nad ei nõreta just mürgist. Nad on küll suures osas täis ajaloolist valet, kuid see vale ei ole otse näkku karjuv.

Need filmid jutustavad vabariigiaegsetest kommunistidest, kes kõik hiljem omad vitsad kätte saanud. Ei tuleks ju praeguses euroliidu-aegses Eestis kõne allagi vabaneda mõnest poliitilisest oponendist sel kombel, et laseme ta Ülemiste metsas maha, keerame laiba vaiba sisse ja viskame Soome lahte. Nõnda toimib ainult maffia. Niisiis: niisugune Kaljo Kiisa film nagu „Surma hinda küsi surnutelt“ tõestab meile veenvalt, et barbaarsed võisid olla kommunistid, aga barbaarne võis olla ka Eesti riik.

Hoopis teine lugu on „Metskannikestega“, mida ma nimetaksin näkkusülitamiseks kogu põlvkonnale. Kuhu ma kuulun? Ma kuulun 1971. aasta põlvkonda. Mida ma oma lapsepõlves kuulsin? Ikka sattusid minu teele vanad elukogenud mehed, kraavihallid, raietöölised, metsapraakerid: maaproletariaat selle sõna parimas mõttes, parkunud käte ja päevitunud nägudega mehed. Nad rääkisid teatud variatsioonidega midagi sellist: „Millal sina metsast välja tulid?“ — „Siis, kui kästi relvad maha panna.“ — „Mina tulin Nikita amnestia ajal. Tahtsin näha, mida mu vend vahepeal Siberis teinud on.“

Nõnda siis on minul käimasolevast „Nürnbergist“ ka midagi head loota, kuna minu vanaisa lasid bolševikud Siberis maha, vanaema aga suri Tomski oblastisse küüditatuna nälga. Uus põlvkond, minu generatsioon võis selles suguvõsas ka olemata olla, aga näe, ei olnud! Ma olen olemas, ma eksisteerin, ehk nagu vanamoodsamalt öeldakse, ergo sum.

Seepärast oli ükspäev päris huvitav kõnelda noore kolleegiga, kirjamehega, kelle vanavanemad kuulusid tõsimeelsetena parteisse ja „arutasid ilma-asju oma parteikoosolekutel“. Need on kaks täiesti erinevat maailma. Selle noormehe seina ilmestas lapsepõlves ehk Lenini pilt, minu isa aga hoidis seinal Pätsu pilti. Üks perekond saluteeris hommikul ehk Nõukogude Liidu hümni peale, teine aga püüdis meelde tuletada, kas laulul „Ma tahaksin kodus olla… kui Päts on president / ja Laidoner juhatab väge“ oli veel ka teisi sõnu.

Need on nähtavasti kaks täiesti erinevat ideoloogiat: üks põhimõtteliselt mürgitatud ja teine vabalt kasvanud. Vägisi meenub siin üks Juhan Liivi lugu pealkirjaga „Külakoolis“: poiss nimega Tõnu oli vaene ja tema peres söödi vesist odrakaraskit. Teine poiss, Ants, oli aga rikas ja tema talus küpsetati aruharva odrakaraskit, ikka rammus rukkileib oli sealtpere toit. Seepeale ulatas Tõnu Antsule odraleiba ja Ants Tõnule rukkileiba — ning mõlemad said, mis tahtsid.

Aga kui hakata sealt „kirjanduse dekonstruktsiooni“ teel edasi liikuma — ehk oli Antsu pere oma rikkuse saanud lõugu lõksutades, nagu nõukogude ajal kannuseid teeniti? Vägevad parteikonnad sõitsid siis ju kõik ringi mustades autodes, millele eelmainitud kraavihall, kes isamaa vabaduse eest relvaga käes sõdinud, ehk jäigi pikalt järele vaatama. Teadsin noorespõlves väga hästi, et kommunist — see on täi või kirp eesti rahva kuklas; nii kõnelesid mulle nende kraavihallide ja metsatööliste pilgud. Kaljo Kiisk võis teha tuhandeid laimavaid filme, tegeliku rahvaga ei olnud sel ikkagi mingit pistmist. Tegeliku rahva ideaalid olid teistsugused.

Nagu öeldud, möödusid minu lapsepõlveaastad maaproletariaadiga nägemisulatuses. Ja täheldasin ka kummalist tõsiasja: need vanad metsas olnud mehed nimetasid üksteist seltsimeesteks nagu vabariigiaegsed sotsialistid. Näete siis, kust tuleb tõeline vasakpoolsus — tegelik vasakpoolsus on sini-must-valge! Seda ütles juba noor Albert Kivikas oma programmilises kõnes Tartu ülikooli aulas 1. septembril 1919. Niipalju siis sotsialistidest, kuid kirevas kommunismimaailmas orienteerumiseks annaksin siinkohal väikese „kommunistide klassifikatsiooni“.

Esiteks, Anvelti kamp, süngepilgulised ja fanaatilised. Need tappis Stalin. Nad on ise ohvrid. Teiseks: ETKVL-i seltskond ehk Elan Teiste Kulul Võrdlemisi Libedalt. Vanasti oli kolhoosides ainus viis valgete kätega pääseda — hakata partorgiks. Närvipinge on sellel tööl null, parteiprivileegid garanteeritud, tuusikud, defitsiidikanalid… Sealt läks karjäär edasi parteikomiteesse. Neljakümnendatel see seltskond muidugi partorgiks ei hakanud, siis võis kuuli saada. Aga hakati hiljem, kui oli ohutu.

Kui segastel aegadel ei olnud midagi krabada, lohises osa sellest kambast initsiatiivitult Vasakparteisse ja teistesse parteidesse (Mõõdukad vist ei võtnud neid vastu). Kes aga segastel aegadel krabada oskas, on nüüd miljonärid, mõned ehk isegi multimiljonärid. Nad mõjutavad meie elu ikka veel enamgi, kui me arvata oskame. Nende pojad on just need matsid, kes viskavad meid möödakihutavast Lexusest hooletult tühja viskipudeliga, kui meie, kes me krabada mitte ei mõistnud, oma kulunud jalatsites hoogsalt metsajooksu teeme.

Kolmandad olid majandijuhid, kommunistid ehk vaid formaalselt. Meil juhatasid majandeid majandusmehed, mitte kommunistid. Parteisse astuti ehk vaid sunnitult, mingi ogara protsendi pärast. See on see seltskond, kes ilmus hommikul kell seitse kolhoosi kontori juurde ja küsis murelikult: „Insenerid, kas metsaväljaveo vints on meile ikka saabunud?“ Õhtul oli ta viimane lahkuja, aga töö tulemuseks oli just see, et maarahvas sai elada. Reaalne töö andis reaalseid kvaliteete, kuigi toimis laussotsialismi, loodreid soosiva ühiskondlik-majandusliku formatsiooni tingimustes. Kunagise raske töö pärast ei ole seda seltskonda palju enam elus, olen ise endistes majandites ringi vaadanud.

Siin lõpeb meie ekskurss ühes Tõnu ja Antsuga mööda Eesti maakohti. Veendusime, et praegu käib „Nürnberg“ ja mõistame kohut meie oma Eichmanni üle. Aga Kaljo Kiisa üle, kes „Metskannikestes“ täitis meie oma Goebbelsi ja Streicheri ülesandeid, me kohut ei mõista. Selle asemel anname talle elutöö preemia, kena loogika!

Söandan lõpuks kahelda Arnold Meri süü koguulatuses. Talle on nimelt süüks pandud, et ta EK(b)P Keskkomitee büroo volinikuna juhatas küüditamist Hiiumaal. Aga võtame arvesse ikka kõiki asjaolusid, võib-olla see on viimane kord, mil me oma Eichmanni üle kõik koos kenasti kohut peame.

Esiteks, Meri oli saadetud Karotamme poolt. Teiseks, Karotamme suhtumine eesti rahva küüditamisse oli üldiselt teada juba siis, nüüd aga seda enam. Kas Meri oli selle operatsiooni juures niisugune, kes käske jagas, või niisugune, kes julgeolekumeestel jalus tolgendas? Kui Arnold Meri allkirjad on mõne perekonna väljasaatmiskäsul, siis on muidugi teine asi ja süü tõestatud, aga ennustan, et Arnold saab oma lõppkaristusest tubli paar aastakest maha kaubelda.