Kiri: Kristlik ajupesu koolileivaga
EELK kodulehel seisab pühitsemise olemuse selgitusena: pühitsemine tähendab isiku, eseme, paiga vmt eraldamist Jumalale, n-ö jumalateenistuslikuks otstarbeks. Seega on leiva pühitsemise näol ilmselgelt tegu religioosse aktiga, nõnda nagu on kristlik rituaal ka pühitsetud toidu söömine. Samamoodi pühitsetakse sisse kirikud või armuleib, mille söömisega jüngrid armulaual Jahvet kiidavad. — Ent kool on siiski riiklik asutus ning Eestis pole ametlikku riigikirikut.
Esitasime elektroonilise järelepärimise, millele haridusministeeriumi ametnik Anno Aedmaa reageeris päris huvitava selgitusega: „Toidu pühitsemine on iseenesest religioosne akt, millega paljud inimesed ei pruugi isiklikult oma tõekspidamiste tõttu nõustuda. Samas võib öelda, et usuvabaduse põhimõttega on näiteks vastuolus ka see, kui kirikuõpetajal keelataks leiba pühitseda, kuna selline keeld kujutaks endast vastuolu põhiseaduse § 40 3. lõikes sätestatud igaühe vabadusega täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.”
Võib arvata, et kirikuõpetaja ei seisa leivaküpsetusahju juures ega pomise igale valminud partiile jumalasõna peale, kuid see polegi lõppkokkuvõttes oluline. Isegi kui pühitseti ainult üht leivapätsi kogu partiist, pühitseti sellega sisse Koolileib kui kindel kaubamärk. Kogu Koolileib on nüüd ette nähtud jumalateenistuslikuks otstarbeks.
Põhiseaduse §41 ütleb selgelt, et igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele või veendumustele ning kedagi ei tohi sundida neid muutma. Leiva pühitsemisega seati aga need inimesed, kes selle vastu on, nende uskumusi alla suruva ultimaatumi ette. Neil või nende lastel on võimalik saada tasuta Koolileiba, kuid koos sellega sunnitakse neid osa võtma kristlikust kombetalitusest. Südames võivad nad uskuda Krišnat, Taarat või Allahit, kuid kristlikus rituaalis osalevad igal juhul. Vähemalt seni, kuni nad tasuta süüa tahavad.
Teine võimalus on siis toidust keelduda ning ise vaadata, mida hamba alla leiab. Nüüd jääb veel oodata, haridusministri soovitust uskmatutel või mittekristlastest õpilastel lõunavahetunnil Koolileiva söömist imiteerida — nõnda nagu kaitseminister Jaak Aaviksoo viimati soovitas uskmatutel kaitseväe paraadidel palvetamise asemel lihtsalt palvetamist imiteerida.
Humanistliku eetika põhimõtteteist lähtuvalt peab riik kodanikule kohustusi peale pannes võtma ka endale kohustused — tagama kodanikule realistlikud eeldused kohustuste täitmiseks ning ka omapoolse vajaliku kaitse nende kohustuste täitmisel. Seadus sätestab ka, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse.
Koolitoidu kättesaadavus ei tohi sõltuda õpilase usutunnistusest ega olla kodaniku usuliste, poliitiliste või muude vaadetega manipuleerimise vahend. Koolis pühitsetud toidu pakkumisega on riik asunud kodaniku usuliste seisukohtade ja veendumustega manipuleerimise teele.
Kas me tõesti soovime, et meie koolides vohaks usupropaganda ning meie lapsi sunnitaks osalema kristlikes kombetalitustes, tahavad nad seda või mitte? Kas ei peaks siiski igaühel olema õigus valida, kas ta soovib kellessegi uskuda või mitte ning kontrollida, kes ja millal tema toitu pühitseb?
Kahjuks on Eesti riik ühele teatud usuliikumisele andnud piiramatu mandaadi. Alustades kaitsejõudude paraadidest ning lõpetades oma ususümboli vabadussambale mahitamise ja dessandiga koolides. Usuvabadus kehtib vaid sel määral, nagu see sobib kristlastele. Ent kes kaitseb ülejäänuid?
