Kristjan Velbri: Tuumaenergia tagasitulek?
Taastuvate energiaallikate kasutamine eeldab suuremahulisi investeeringuid nii selle energia tootmisse kui ka selle jaotamisvõrku. Praegu on maailma elektrivõrgud üles ehitatud arvestades suuri elektrienergiajaamu, mis suudavad korraga elektriga varustada mitut miljonit elanikku. Soojusenergia jaotusvõrgud on osas riikides olemas, teistes toodavad kõik üksused endale ise soojusenergia, kas siis kohalike katlamajadega või statsionaarsete küttekehadega.
Et taastuva energia tootjad suudavad korraga toota vaid väikese koguse energiat, on nende suuremahulise kasutuse korral vajalik jaotusvõrgu ümberehitamine, arvestades mitmete tuhandete väiksemate tootjatega. Kui praegu on elektrivõrkude moderniseerimine juba problemaatiline, siis täiesti uue jaotusvõrgu ehitamine võib kujuneda üle jõu käivaks nii mõnegi riigi jaoks.
Tuumaenergia kasutamise kõige suuremaks plussiks on kütuse tuhandeid kordi suurem energeetiline väärtus massiühiku kohta fossiilkütustega võrreldes. Kuna tuumajäätmed on keskkonda sattudes inimelule väga ohtlikud, siis on nende atmosfääri või veekogudesse juhtimine lubamatu. Samal ajal on lubatud fossiilkütuseid põletavate elektrijaamade, autode ja tööstuse tekitatud saasteainete hajutamine veekogudesse, maapinnale ning atmosfääri.
Pehme kivisöe põletamisel vabaneb atmosfääri suur hulk elavhõbedat ja vääveldioksiidi, mille tagajärjel sureb kümneid tuhandeid inimesi aastas. Vääveldioksiid satub mulda ja veekogudesse sademetega, viib alla sealse pH taseme ning keemiliste reaktsioonide kaudu teiste ühenditega muudab elukeskkonna paljudele liikidele elu jätkumiseks võimatuks.
Kivisöe põletamisel atmosfääri vabanenud elavhõbe jääb loodusesse, kuni mõni organism selle enda elutegevuse käigus omastab. Ühendriikide National Academy of Sciences´i 2000. aastal avaldatud uurimuse kohaselt sünnib Ühendriikides igal aastal 60 000 beebit, kelle areng on emaüsas nii tõsiselt elavhõbeda tõttu häiritud olnud, et neil tuleb koolis toimetulekuga probleeme.
Tuumajäätmete ohtlikkus tuleneb jäätmete kontsentreeritusest ning isegi pisem leke võib kahjustada inimeste tervist. Seetõttu kogutakse tuumakütuste jäägid pärast kasutust kokku ning suunatakse kas ümberkäitlusse või ohutusse kohta hoiule. Tänu suurele kontsentreeritusele on tuumajäätmete kogumine lihtne tegevus võrreldes vääveldioksiidi või osooni tekitavate ühendite kogumisega kivisütt põletavas elektrijaamas. Just nimelt teadmatuse ja valeinformatsiooni tõttu on paljud inimesed tuumaenergia suhtes negatiivselt meelestatud.
Tänu tuumaenergia vastastele on inimestele jäänud mulje, nagu ei oleks tuumajäätmete probleemile ühtegi lahendust. Tänasel päeval hoitakse tuumajäätmeid ajutistes hoidlates, kus on aja jooksul toimunud ka mitmeid lekkeid metallkonteinerite kulumise pärast.
Kõige parem koht tuumajäätmete hoidmiseks on maa-alused looduslikud või inimtekkelised koopad ja käigud. Eelduseks on, et valitud paik on geoloogiliselt inaktiivne ning et tuumajäätmete sattumine sealt elukeskkonda on välistatud. Sellised kohad on olemas mitmes Aafrika riigis. Kui need Aafrika riigid pakuksid enda hoidlaid tuumaenergiat tootvatele riikidele, oleks neil võimalus teenida miljardeid dollareid, ohverdamata selle nimel põllumajanduslikku või muidu majanduslikult olulist maad.
Ilmselt peaksid jäätmetest vabaneda soovivad riigid maksma väga suuri summasid, sest hoidlate valvamine juhuslike uudishimulike ning terroristide eest on samuti vajalik ja kallis. Muidugi ei ole Aafrika riigid ainukesed, kuhu oleks võimalik tuumajäätmeid matta, see on vaid üks näide.
Ent Eesti osalemine Leedu tuumaprojektis on küsitava väärtusega, sest 2009. aastal avanevad elektriturud ei anna meile mingit garantiid, et Leedu jätkab Eestile elektri müümist. Elektriturgude avanemine tähendab, et elektrit välismaale müües peab seda tegema kõige kõrgemale pakkujale, seega oleks meile otseseks ohuks Poola, kelle energiajanu ning seega Poola poolt pakutav hind on Eesti omast ilmselt kõrgem.
Ignalina uude reaktorisse investeerimine ei annaks meile mingit eelist Poola ees, sest elektri eest tuleb eraldi maksta. Pealegi on Ignalina tuumaprojekti tasuvusuuring salastatud, mis ainult suurendab esialgseid kahtlusi.
Tuumakütuse otsasaamise pärast ei ole eriti vaja muretseda — praeguse tempo (370 GW aastas) juures jätkub seda 85 aastaks. Viimase nelja aasta jooksul on uraani hind teinud läbi suure tõusu, mis suurendab uraanivarusid veelgi, sest varem majanduslikel kaalutlustel kõrvale heidetud väiksema uraanisisaldusega maagid on nüüd taas päevakorda kerkinud.
Ja kuigi uraani hind on elektri tootmisel kahtlemata oluline, moodustab see vaid väga väikese osa tuumaelektrijaama kogukuludest. Uraani tootmisesse investeeritavad summad on samuti viimastel aastatel suurenenud. Praegu katsefaasis olevad uue tehnoloogilise lahendusega tuumareaktorid kulutavad mitmeid kordi vähem tuumakütust ning on praegustest tuumareaktoritest ohutumad.
Kokkuvõttes: tuumaenergia vastu ei ole mitte ühtegi küllaldaselt mõjuvat argumenti, mille põhjal tuumaenergia maailma energeetika tulevikust välja jätta. Pigem vastupidi: läheneva naftatootmise tipu ja üha kuhjuvate keskkonnaprobleemide taustal on tuumaenergia kõige mõistlikum suuremahuline elektrienergia tootmise viis.
