Umbes sama kaua on minu vanemad Tallinna külje all maja ehitanud. Ka enamasti ise. Pärast tööd ja jupikaupa. Sentimeetri ja päeva haaval. Mõned tööd on tahetud siiski meistrimeestelt tellida. Aga pole kedagi võtta! Ühel pole autot, teisel pole aega. Kolmas ei vasta kunagi telefonile ja neljas lihtsalt lubab, aga kohale ei ilmu.
Seinad ongi siiani värvimata. Õigemini korra keegi võõpas. Siis kukkus jooma. Teised maalrid tahtsid majas sees elada, sest nende kodu oli kaugel. Elasidki — ja jõid. Äärepealt oleksid maja maha põletanud. Pärast oli tegu, et neist järelejäänud viinapudeleid kokku korjata.
Kõik need loendamatud kirumised ehitajate aadressil tundusid mulle ilmselge liialdusena. Aga nüüd on see ka meie pere reaalsus.
Esimesed ehitajad nõudsid lae värvimise eest 600 krooni ruutmeetri eest pluss käibemaks. Ise haisesid õlle järele ja objektil viibisid oma koeraga.
Teised ehitajad pidid nädalaga paigaldama lae ja trepi. Kolm kuud jahtisime mehi, helistasime ja palusime, et ehk teeks nüüd lõpuks lubatu ära. Vastuseks saime eelkooliealistele sobivaid vabandusi: kõigepealt oli mul sünnipäev, siis kukkusin jooma. Siis jõin veel rohkem ja kukkusin kihutama. Jäin vahele ja sain trahvi, kukkusin uuesti masendusest jooma. Sellest jäi ema haigeks ja laps kukkus trepist alla, kukkusin jooma. Kas sellise jutu peale nutta või naerda, tõesti ei tea.
Viimane ehitaja lubas kiiresti vannitoa ära plaatida. Pärast kolmenädalast ootamist ilutseb seinas neli vildakat plaati, ja kõik. Mees ise ütles: “Kurat, suure palavusega on parem rannas lebada kui tööd teha.” Eks ta ole jah.
Aga ma küsin nüüd sedasi: kui mina lülitaksin oma telefoni välja ja ei ilmuks kolm nädalat tööle? Kui mu mees jooks ennast täis, teeks tööl suuremaid sigadusi ja haiseks nagu tõhk? Kui kirurg suvatseks mitte opereerida, sest ta tahab hoopis rannas ühe õlle libistada?
