Repliik: Punnvõrrid rikuvad öörahu

Mis on kõige kõrvukraapivam heli? Sääsepinin magamistoas või naabrimehe muruniitja laupäeva varahommikul? Imiku hale nutt? Joodikute mörin või kräunuv kassipulm? Kõik need, aga viimasel ajal teeb neile pika puuga ära vastikutest vastikum heli — öiste rollerisõitjate kihutamine unistel tänavatel.

Silma järgi hinnates teeb tublim jalgrattur rollerile (liiklusseaduse järgi on neil veel nõukaaegne nimi: mopeed) kiiruse poolest ära nagu naksti. Seda muidugi juhul, kui inseneritaibuga nolk pole oma sõiduriista tuuninud ja kiirusepiirajat eemaldanud.

Päevasel ajal ja suure liiklusega kohtades pole rollereid eriti märgata. Äkki on tillukese sõiduriista omanikel alandav suurte autode vahel manööverdada? Kiirust pole, juhiluba pole, mingit vastutust ka pole, sest liikluskindlustust neile vist ei tehta? Ja mopeedijuhi eksamit ning juhiluba nõutakse millegipärast ainult 14-15-aastastelt kihutajatelt.

Ehk sellepärast ongi rollerite pärusmaaks vaiksed äärelinna tänavad, kus saab kõrvulukustava plärinaga rahumeelsetel inimestel une pealt ära ajada. Ilmselt pole tegu mopeedijuhtide kodukandiga, sest muidu võtaks ema-isa neilt ju lärmi kuuldes ratta ära.

Ma kujutan ette, kuidas vanemad kingivad oma võsukesele punnvõrri näiteks põhikooli lõpetamise puhul. „Näed, poja, siin su roller on,“ ütleb isa. „Hoia teda ilusti ja ära väga kihuta ja autodele otsa sõida. Aga — meil emaga on sulle üks tingimus. Luba, et kus iganes sa sellega põristama hakkad, vaata, et see meie kodule liiga lähedal poleks. Meie emaga tahame öösel ikka magada.“

Ja nii kihutavadki noored rollerijuhid, kiiver silmini peas, põlved lõua alla krõnksus, paar õlut hinge all, oma kodust kaugel-kaugel, mööda vaikseid kõrvaltänavaid, ehkki kell näitab juba päris mitmendat hommikutundi. Tühjal ja vaiksel tänaval muutub nende tillukeste ratastega mopeed uhkeks ratsuks — Harley Davidsoniks näiteks.