Rassismiprobleem on tegelikult Eesti ühiskonnas väga tõsine ning väärib kahtlemata diskussiooni. Meil on teatav marginaalne grupp inimesi, kes on rassistid nii sõnas kui ka teos. Peale nende on olemas märksa suurem grupp inimesi, kes paistab pidevalt silma rassistlike märkustega.

Meie ühiskond on rassismile magus kasvupinnas, sest olles 50 aastat isolatsioonis viibinud, on paljudes inimestes välja kujunenud ksenofoobia, mille avaldus on kahtlemata ka rassism. Asjale annab hoogu juurde välja kujunemata kodanikuühiskond, kus ka tähtsaimate küsimuste asjus käivad diskussioonid ei ole sageli adekvaatsed.

Liigselt ei tahaks ma ennast Rubeni tekstiga siiski vastandada — hoolimata täiesti küsitavast eestlaste erilisuse rõhutamisest loo keskel —, sest kahtlemata on ka tema eesmärk rassismi hukkamõistmine. See töö on meie ühiskonnas ja ka poliitikas kahjuks veel suuresti tegemata.

Kõige probleemsemaks võivad osutada tegelikult n-ö kergekaalulised rassistid, kes esinevad pidevalt rassistlike märkustega, aga ei mõista ise oma väidete tõsidust. Olen ise sellistega kokku puutunud.

Rassism on Eestis probleem ja sellega tuleb tegeleda. Rassism on probleem, kuni välismaalasi ähvardatakse tänaval ning mustadele tungitakse kallale. See on probleem, kuni tööandja ei julge võtta kollektiivi musta töölist või teda tabab ennast töökohale murdes vesteldes töökaaslaste rassistlik alatoon.

Rassism saab avalikult ja häbenemata eksisteerida vaid niikaua, kui ühiskond seda lubab. Seetõttu oleks viimane aeg Eesti ühiskonnal võtta kindel ja selge rassismivastane seisukoht. See näitaks, et ühiskond on saanud n-ö täiskasvanuks.