Ülo Mattheus: Kirgastumise ime

Umbes 2500 aastat tagasi lahkus kuningas Suddhodana poeg prints Siddhartha, kellest hiljem sai Buddha, oma uhkest paleest vaatamata küllusele ja heaolule. Need, kes käsitlevad küllust ja heaolu olemise kõige olulisemate tingimustena, ei saa Siddharthast ilmselt aru.

Tal oli kõik, mida ta iganes eluks vajas — turvaline palee, naine, laps, loendamatud lõbustused. Ja ometi ta lahkus, liitus askeetidega, piinas ja näljutas end, kuni koges ühel päeval viigipuu all istudes midagi, mis tegi temast maailma ühe juhtiva religiooni looja ja õpetaja. Pärast seda oli ta oma eluviisidelt väga mõõdukas, sõi päevas kausitäie riisi ja jagas õpetusi.

Eks ole, on ju huvitav teada, mida ta seal puud all istudes koges? Ja kui teaks, siis teeks järele. Istuks puu all, mõtiskleks — ja olekski tehtud mees või naine sadade tuhandete või koguni miljonite järgijatega. Paraku ei ole see nii lihtne. Pole lihtne aru saada, missugune oli see ime, väärtuslikum paleedest ja perekonnast, sadadest kaunitest tantsijannadest ja muusikuist, lõhnavannidest ja massaažist… Mis oli see ime, mis pani tuhanded teda kuulama ja kõndima ta kannul, mis oli see, mis veel 2500 aastat hiljem võlub sadu miljoneid?

Kui te nüüd arvate, et ma annan teile lihtsa vastuse, siis te eksite. Vastus tuleb ise leida. See on peidus teis endas. Selge on vaid see, et see, mida Siddhartha koges, oli väärtuslikum heaolust ja mingi muu hüve ei kaalunud seda üles.

Mispärast on religioosset kogemust nii raske selgitada? Või kas seda üldse saab selgitada? Pigem kaldun ma arvama, et see ei olegi võimalik. Väga laias laastus jaotub inimkond kaheks: religioosseteks ja mittereligioosseteks. Religioossed inimesed jaotuvad veel omakorda eri usundite vahel, mis ei kipu üksteist mõistma või on koguni sõjajalal, ja seda isegi ühe usundi sees, nagu näiteks sunniidid ja šiiidid islamis. Ja isegi kui inimesed kuuluvad ühte konfessiooni, võib nad ka siis jaotad kaheks: ühtedeks, kes täidavad usukombeid formaalselt, ja teised, kes on tõepoolest usklikud.

Mida Siddhartha tundis, mida tähendab valgustuskogemus ja milles seisneb religiooni võlu, sellest saab aru vaid väga väike osa inimkonnast. Teine osa võib-olla vaid arvab, et ta saab, ja kolmas, mittereligioosne osa on veendunud, et seal polegi midagi, millest peaks aru saama. Neid gruppe ei ühenda õigupoolest mitte miski. Või täpsemini: religioosne inimene saab aru mittereligioossest, sest tema varasem elukogemus hõlmab ka seda teadmist, kuid vastupidine arusaamine pole võimalik, selleks tuleb ületada mõistmist takistavad piirid. Kuid milleks peaks seda tahtma? Mida see annab? Küllap vastuse olemise olemuse, elu mõtte küsimustele. Olemise ilu ja rõõmu küsimustele.

Vastust neile küsimustele otsis ilmselt ka Siddhartha. Legendi järgi heidutas teda kokkupuude vananemise, haiguse ja surmaga. Kuningas Suddhodana oli prints Siddhartha sulgenud uhkesse paleesse, et ta ei kogeks iialgi elu tõelisust. Palees elas vaid noored ja kaunid, seal polnud ei vananemist, haigust ega surma. Kuid ühel päeval siiski sai uudishimu Siddharthast võitu ja salaja paleest välja sõites nägi ta esmalt vanurit, siis haiget ja lõpuks surnut. Ja see täitis ta masendusega. Ta sai aru, et ka tema peab vananema, et ta võib haigestuda ja peab kunagi surema. Ja siis nägi ta rändavat pühakut ning mõistis, et see on see, mida ka tema peab järgima.

See, mille Siddhartha Buddhaks saades saavutas, ei olnud vabanemine füüsilisest surmast. Ka Buddha suri. Tõsi, Buddha puhul ei räägita surmast, vaid lahkumisest või vaibumisest. Kuid see ehk ei olegi praegu oluline. Tähtis on teadmine, et Buddhaks saades vabanes Siddhartha hirmust surma ees. Vabanes üleüldse hirmust kui niisugusest. Seda asendas sisemine helgus ja olemise olemuse mõistmine. Ainuüksi juba tema lähedalolek suurendas turvatunnet ka teistes. Veelgi enam, need, kes olid temaga koos, kogesid iselaadset õnnetunnet, mida tekitab väga püha inimese juuresolek. Buddha imeline helgus täitis ka neid. Need, kes on olnud mõne niisuguse inimese lähedal, teavad, millest ma räägin.

Jah, ma ei oska seda kogemust kirjeldada. Aga ma tean, et see on jätkuvalt olemas ja sellega võib ikka ja jälle kokku puutuda. Muidugi, teiselt poolt peab olema valmidus ka seda vastu võtta ja mõista. Selleks peaks olema avatud ja võib-olla ka veidi haiget saanud, et olla piisavalt tundlik. Ja siis ühel päeval see ehk juhtubki. Nägemusena, kaemusena. Nagu juhtus minuga Dharamsala järsul ja porisel tänaval, kus minu ees kõmpiv hiidvana ja küürus buda nunn äkitselt end ümber pööras ja vaatas mulle otsa niisuguse helgusega, et ma tundsin end lagunevat soolasteks pisarateks, talumatuks kirgastuseks.

Ma ei olnud võimeline kuigi kaua neisse silmadesse vaatamata, vaid sajandiku viivust, et olla täiesti rööpast väljas. Võib-olla sellepärast ei ole mul raske aru saada, mida Siddhartaha viigipuu all istudes koges. See ilmus tolle buda nunna silmades. Keset seda kummalist linna, kus uhked templid ja plekist lobudikud seisid kõrvuti ja ahvid turnisid puude otsas ja palveveskid pöörlesid kriuksudes ning Himaalaja hingas vaikselt, vaevukuuldavalt, vallandades oma kopsudest lumiste tippude värskendavat õhku.

Milleks see kõik, küsite ehk nüüd? Muidugi, saab hakkama ka muinasjuttudeta. Kodus võib seintelt maha võtta kõik pildid, ka lilli ei ole vaasi vaja, sest ka nendeta saab hakkama. Ja ka halli seina põrnitsedes saab hakkama. See on siis, kui vaadata asju sedapidi. Ent kui vaadata teistpidi? Et ei saa hakkama ilma nende asjadeta, mis elu meie ümber ilusaks teevad. Piltideta seinal, lilledeta vaasis…

Ei saa ehk hakkama ka ilma selle kirjeldamatu imeta, mida Buddha koges ja mis üle aastatuhandete edasi kandudes oli salvestunud selle nunna silmadesse. Tõsi, seda viimast „asja” on raskem leida, lihtsam on minna turule ja osta oma vaasi karikakraid ja kellukaid. Kõik on kinni igaühes endas. Igaüks kogeb just sel määral, kui palju ta tahab ja on võimeline kogema. Põhimõtteliselt on võimalik kogeda ka seda tunnet, mida tundis Buddha. Tunnet, mis muutis maailma ja avas tee kirgastumisele.