Liis Arujärv: Kingitus kõige nõrgemale
Äsja korrati Eesti meedias üle teada fakt: Eesti on sotsiaalkulutuste poolest Euroopa Liidus eelviimasel kohal (14,3 % SKP-st). Euroopa Liidu esirinnas seisab Rootsi (32,5%), mis investeerib inimeste heaolusse enam kui kaks korda rohkem raha. Euroopa Liidu keskmine on sealjuures tegelikult Rootsi näitajale üsna lähedal (27,8 %). Miks siis ikkagi kulutab enamik riike sotsiaalkaitsele enam kui kaks korda rohkem kui Eesti? On’s neil tõesti rohkem “elu hammasrataste” vahele jäänuid või nad lihtsalt laristavad?
Esiteks: riigi sotsiaalkulutused pole riigi “kingitus kõige nõrgematele”, vaid majanduses ja elus üldse eksisteerivate riskide ühine ja odavaim kindlustamisviis kodanike poolt. Nn sotsiaalprobleemide juured on enamasti alati majandussüsteemis, sisuliselt võikski neid nimetada majandusprobleemideks. Näiteks mitmepõlvkonnaline perekond sotsiaalse turvavõrguna lagunes just ühiskonna moderniseerumise mõjul. Kuna kapital vajab aga töökäsi, tuleb paljusid pere funktsioone senisest enam täita riigil.
Kopsakaim osa sotsiaalkuludest läheb otseselt tööjõu säilitamisesse ja taastootmisesse (tervise- ja hariduskulud, lapsetoetused), teenides nii kohe ja otseselt majanduse huve. Ent ka muude (vanurite hooldekodud, lasteaiad jms) eesmärk on võimaldada töövõimelistel inimestel tööturul püsida.
Ka nn vaesuse küsimusest rääkides ei tohiks rääkida “nõrgemate abistamise” kontekstis. Tööjõu ülejääk (eriti kriisiaegadel) ja selle tagajärjel tekkiv vaesus on kapitalismi laiem seaduspära. Seega on ka nende probleemide leevendamiseks tehtud kulutused (toimetulekutoetus, töötu abirahad) hädavajalikud. Vaesus ja töötus hävitab inimkapitali — laiendab kuritegevust, suurendab terviseprobleeme jne — ehk toob ühiskonnale kaasa mitmesuguseid muid kulusid. Vaesus vähendab ühiskonnas ka edasipürgimismotivatsiooni ja konkurentsi.
Kokkuhoidu sotsiaalkulude pealt pole nn jaanalinnupoliitikaga võimalik saavutada. Inimeste vajadused ja probleemid ei kao sellest kuhugi, pigem suurenevad. Näiteks võib tuua Eestis mõõtmatuks paisunud HIV-i probleemid: mäletatavasti soovitas üks poliitik oma töö tegemise asemel aidsihaigetel lihtsalt tilli püksis hoida. Või teine näide: Eesti riik on ligi 80 000 inimest (enamasti pikaajalised töötud) jätnud ilma arstiabist (v.a vältimatu abi ). Ravimatajätmine on läinud meile miljoneid kroone kallimaks, kui seda olnuks abi andmine, rääkimata koguni kaotatud eludest.
Niisiis veelkord: sotsiaalkulude näol on tegu ühelt poolt nn. majanduse endi vajadustega ja teisalt — süsteemi puuduste korvamisega. Sotsiaalkulud maandavad turu ebastabiilsusest indiviididele tekkivaid probleeme, üldine suurem turvalisus aitab aga kaasa ka kapitali paremale akumulatsioonile.
Eesti valitsustel on kahjuks kõige selle mõistmisega suuri raskusi, sest Eesti on ikka veel ühe majandusideoloogia pantvang. Eestis on otsekui keelatud kasutada enamikku mujal riikides kasutusel olevaid majandus-, sotsiaal-ja maksupoliitilisi instrumente, mis aitaksid vähendada nii vaesust kui ka ebavõrdsust.
Sellest annab tunnistust ka viis, kuidas peaminister Andrus Ansip reageeris eelmisel nädalal avaldatud statistikaameti uuringule, mille kohaselt on Eesti hoolimata kiirest palga- ja majanduskasvust ning madalast töötuse määrast üks ebavõrdseima sissetulekujaotusega riike Euroopa Liidus.
Uuringus viidati ka Eesti väikestele sotsiaalkulutustele, mis piiravad nähtavalt vaesemate inimeste juurdepääsu nii haridusele kui k tervishoiule ja laste huviharidusele. Probleemi tunnistamise asemel lausus peaminister, et tema ettekujutuse kohaselt toetavad tulude jaotamise ebavõrdsuse vähendamist kõige efektiivsemalt majanduskasv ja tööhõive suurenemine.
Kahjuks lükkas Ansipi väite esimese poole ümber sama uuring, mis sedastas, et töö Eestis vaesusest ei päästa. Eestis on tekkinud USA-le omaselt suur töötavate vaeste kiht (7,5% elanikest), mis on põhjendatav nii ametiühingute nõrkusega, tööandjate ilmse ahnuse kui ka riigi soovimatusega olukorda mõjutada. Vaesuses elanud töötavate inimeste keskmine aastasissetulek oli 2004. aastal vaid 18 219 krooni.
Ent ka majanduskasv ise ei vähenda, vaid pigem suurendab sotsiaalset ebavõrdsust. Ebavõrdsus on teatavasti oluliselt suurem hoogsa majanduskasvuga (ja väikeste sotsiaalkuludega) siirderiikides ja oluliselt väiksem vanades ja aeglase majanduskasvuga Euroopa riikides.
Ka peaministri katse lükata ümber spetsialistide väide, et sotsiaalse kaitse kulutused vähendavad ebavõrdsust, tuues näiteks üldises mustris erandliku Portugali, on otsitud ja kunstlik. Erand teatavasti kinnitab reeglit ning järelikult ei kasuta Portugal oma sotsiaalkulusid küllalt efektiivselt.
See, et Rootsi on maailma üks kõige rikkam ja ka võrdsem ühiskond, on saavutatud nii sotsiaalkulude kõrge taseme kui ka nende äärmiselt efektiivse kasutamisega. Ja loomulikult tänu selgele eesmärgile — ehitada üles heaoluriik. Mis muud eesmärki ühel riigil saakski olla?
Kõik märgid näitavad, et Eesti riik jätkab täna “kokkuhoiu” tähe all meie kõigi rahakotile ulatusliku majanduslikku kahju tekitamist. Kahjuks ei aita ka see, kui mõned poliitilised jõud üritavad sotsiaalkulusid liigitada hoolivuskuludeks, seeläbi on raske saavutada ka paljude valijate toetust heaoluriigi ülesehitamisele.
Inimlikkus on oluline väärtus, kuid sotsiaalkulud pole “haleduskulud”. Tõeline humanism on lihtsalt alati ka majanduslikult ratsionaalne. Meil napib täna nii humanismi kui ka ratsionaalsust.
