Kuna tädi Maali ilmselt asjadest aru ei saa, tuleb küsida, kas meil ikka valitseb demokraatia või on ka demokraatia jõudmas oma lõpuni — ehk siis omandamas vorme, kus seda tuleb uuesti defineerida. Seda nii lokaalses kui ka globaalses tähenduses, kuna piir nende vahel on enam kui hägune.

Tänane Eesti poliitika on tugevalt professionaliseerunud, nii nagu see on ka teistes arenenud riikides. Eestis on välja kujunenud kuus toimivat erakonda, millest võimul on korraga kaks-kolm. Nende erakondade liidrid dirigeerivad ka poliitikat. Rifkini mõtet ümber sõnastades kuulub poliitiline võim suhteliselt väikesearvulisele oligarhiale — poliitikutele, kes asju tegelikult juhivad. Neid on Eestis suhteliselt vähe, pakun, et esimeses ringis kümmekond, teises, veidi laiemas, viiskümmend. Need poliitikud juhivad võtmeerakondi, valitsust, ministeeriume ja koordineerivad kõikide ametkondade tegevust, kaasa arvatud nende, mis tegelevad nii välis- kui ka sisejulgeolekuga.

Demokraatlik võimuvahetus valimiste teel tähendab selles kontekstis paljuski vaid seda, et liidrid vahetatakse mõneks ajaks välja. Mõnikord on seda kujutatud kui „gigantide heitlust”. Valija huvidele apelleerimine valimiskampaania käigus on seejuures vaid vahend võimu võtmiseks. Kui me lepime demokraatia sellise definitsiooniga, kus demokraatia põhitunnuseks on võimu rahumeelne vahetumine valimiste teel, siis on Eestis demokraatiaga kõik korras. Kui…

Professionaliseerumise tulemusel jääb idealismi kui niisugust poliitikas aina vähemaks; idealism kuulub üleminekuperioodide ja laulva revolutsiooni aega, professionaalsus samas eeldab head käsitööoskust ja pragmaatilist mõtlemist. Professionaalsed poliitikud ongi vaid professionaalsed poliitikud: nad ei peagi oskama teha midagi muud või mõtelda laiemalt. Kui üleminekuperioodidel osalevad poliitikaelus ka loomeinimesed ja teadlased, keda üldisemas tähendus juhib humanism ja kirglik soov ühiskonda paremaks (haritumaks, hoolivamaks, loovamaks) muuta, siis professionaalsele poliitikul niisugune visionäärlik unistajamentaliteet puudub.

Professionaalne poliitik kasvab välja erakonna noorteorganisatsioonidest, liigub erakondlikelt ametipostidelt edasi kohaliku omavalitsuse ja siis riigi tasandil olevatele ametikohtadele, olgu need siis valitavad või erakondade kontrolli all olevad ametikohad. Professionaalne poliitik on partei tinasõdur, kes vastuvaidlematult allub erakonna eesmärkidele ja täidab erakonna poolt antud ülesandeid ning ametiposte, nautides vastutasuks hüvesid, mida toob võimul olemine.

Tuleb meenutada, et täpselt kümme aastat tagasi, 1997. aastal peetud iseseisvuspäeva kõnes rääkis ka president Lennart Meri erakondade tugevdamise ja poliitika professionaliseerumise vajadusest: „Me peame iseendale koolitama elukutselised poliitikuid. /---/ Sest ilma erakondadeta ei ole demokraatiat.” (Riigimured. Ilmamaa 2001, lk 572) Kuid aeg muutus ja visionäärist presidendi seisukohad muutusid koos ajaga. Neli aastat hiljem, 2001. aastal peetud kõnes sõnastas Meri poliitilise professionaalsuse ümber: „…riigi ja selle juhtimise professionaalsus peegeldub inimeste rahulolus, sotsiaalse ebavõrdsuse minimiseerimises.“

Poliitika professionaalsus ei seisnenud Meri arvates seega enam mitte elukutseliste poliitikute olemasolus, vaid poliitikute oskuses juhtida ühiskonda avalikkusele vastuvõetaval viisil. Samas esitas Meri ka retoorilis-skeptilise küsimuse, „kuidas vältida poliitikute muutmist ühiskondliku arengu piduriks” (lk 606). Ilmselt oli see ta arvates juba juhtunud, sest samas kõnes tõdes Meri: „…meil puudub avameelne kahekõne valitsuse ja kodaniku vahel sellest, miks asjad on nii, nagu nad on. Inimene tahab teada, inimene tahab kaasa mõelda, inimene tahab kaasa rääkida. See on riigi usaldusväärsuse ja muidugi võrdsete võimaluste küsimus. Õigusriigis on dialoog kodanikuga iga valitsuse otsene kohustus ja iga kodaniku otsene õigus.” (lk 607)

Täna me teame, et Maali küsimus on endiselt lahendamata. Kas keegi võtab ka Maalit kuulda? Või siis Mašat, sest rääkis ju Meri palju ka integratsioonist? Maša suutis oma hääle kuuldavaks teha vaid teravate kataklüsmide kaudu, Aljošat kaitstes, ja nüüd me siis teame, kus me oma integratsiooniga oleme. Maša on rääkinud, inventuur on tehtud. Me nägime seejuures ka Eesti riigi professionaalset võimekust.

Pronksmehe ja Lihula monumendi epopöa sarnasusele on juba osutatud, mõlema puhul kasutati protestijate vastu jõudu. Põhimõtteliselt ei erine kasutatud taktika G8 kohtumise ajal Heiligendammis toimunust — vaid meeleavaldajate vastu kasutatud jõu hulk oli viimases oluliselt suurem. Need sündmused kõnelevad demokraatliku ja samas globaliseeruva maailma uutest ilmingutest — dialoogi asendab vastasseis, mõlemad pooled on veendunud oma seisukoha õigsuses ega tagane. Demonstrantide vastu jõudu kasutades on ka Eesti astunud kaasaja demokraatlike riikide perre ja omaks võtnud nüüd juba laialdaselt levinud instrumentaariumi.

Üha kasvavat professionaliseerumist näitab seejuures üles ka demonstrantide pool, kus võitlusega globaliseerumise ja keskkonnamuutuste vastu tegeleb terve hulk elukutselisi organisatsioone alates Greenpeace’ist. Lisaks on välja arenenud professionaalne infrastruktuur, mis seab üles tõkked, paigaldab peldikuid, reguleerib liiklust, müüb hotdog’e.

Juba mainitud 1997. aasta kõnes unistas Meri: „Ma hoian pöialt, et me suudaksime avalikku ellu taas kaasata haritlaskonna — mitte poliitikutena, nagu nad seda üleminekuperioodil olid sunnitud tegema, vaid haritlaskonnana. Miks? Sest meie talupojamõistus, eestlase a r u on meie suurim loodusväärtus.” (lk 573) Nagu Meri osutas, muid väärtuslikke maavarasid meil pole, ei kulda ega naftat.

Täna, kümme aastat hiljem, on see üleskutse endiselt aktuaalne. Ja vist sama täitumatu? Tundub, et professionaalse poliitika ja haritlaskonna mentaliteet lihtsalt ei sobi kokku. Haritlased-visionäärid on jäänud kuhugi eikellegimaale, ei poliitikute ega demonstrantide poolele, vireledes oma eebenipuutornides ja olles kaotanud lootuse midagi muuta. Nii nagu professionaalne poliitika, ei ole ka märatsev antiglobalism see, millega intelligents tahaks end siduda. Jõu kasutamine üks kõik kelle poolt peletab õrnatundelise inimese eemale ja tekitab sisemist protesti ka siis, kui selle jõu kasutamist veenavalt põhjendatakse.

Paraku on jõu kasutamine demokraatia nimel muutunud pöördumatuks reegliks. Niisamuti nagu on reegliks muutunud ka isikuvabaduste piiramine terroriohu nimel. Üha rohkem on meie ümber barjääre ja turvakontrolle, aina sagedamini otsitakse meid läbi, kombatakse meie ihu ja kästakse kingad jalast võtta. Me ei saa ise palju kaasa rääkida ei riigi turvalisuse ja kaitseküsimustes, luuretegevuses, terrorismivastases võitluses, välispoliitika telgitagustes. Vangid Quantanamosse lendasid Euroopa lennujaamade kaudu, neid hoiti kinni Euroopa salajastes vanglates, ilma et me oleksime sellest midagi teadnud. See kõik on professionaalse poliitika pärusmaa. Tegelikult ei saa me kaasa rääkida eriti milleski.

Nii jääb üle Fukuyama kombel sedastada, et ka demokraatial on lõpp. Täpsemalt öeldes on lõpp sellel, mida me varem käsitlesime demokraatiana. Täna oleme me sunnitud demokraatia uuesti defineerima. Ja homme tõenäoliselt uuesti. Selles uues definitsioonis on üha vähem vabadusi, millel piiramine tuleneb kasvavast vastasseisust erinevate arusaamadega inimeste vahel, mis nõuavad professionaalset tegutsemist ja professionaalset poliitikat. Võimalik, et ühel päeval saabub aeg, kui me ei saagi enam väljuda piiratud alalt ja tohime endale lubada vaid piiratud hulgal tegevusi. Võimalik, et ka siis defineeritakse seda demokraatiana.