Kiri: Karu elukohta ei tohi hävitada

Aivar Pohlaku 7. juunil Delfis ilmunud kirjatükk tekitas minus tugevat resonantsi. Vutifanaatik, kelle kaubamärgiks „tuulest viidud” kammimata soeng, avaldas tõsisest murest kantud tõsiseid mõtteid röövkapitalismi ilmingute vastu — ja mitte kuskil „pahas Ameerikas”, vaid siinsamas, meie armsal väikesel kodumaal.

Arvan teadvat Pohlaku elukohta Kohila kandis, sõidan sealt iga päev mööda Tallinna tööle oma kodust, mis asub Kehtna kandis. Tõepoolest on seal, Tartu ja Viljandi maantee vahel, suhteliselt pealinna külje all suhteliselt hõreda asustusega ja ilma asfaltteedeta ala. Oma osa selles võib olla ka Eestimaa kivide kuningaks tituleeritud rändrahnude ümber laiutanud N Liidu aegsel raketiväeosal.

Usun, et seal võib karu elada. Oma kodu ümbruses jala ja jalgrattal ringi liikudes olen märganud metskitsi, metssigu, jäneseid ja muid väiksemaid elukaid, hulgaliselt pesitsevaid toonekurgi. Kui kurgedel on piisavalt toitu — konnasid —, peaks see ju tähendama, et loodus on küllaldaselt puhast vett. Joogivett, mida me kõik iga päev ja iga tund vajame. Ja mida linnainimesed järjest rohkem pudeliga poest ostavad.

Kuidas võib mõni inimene tulla nii küünilisele mõttele, et rajada kaevandus karstialale, jätta sood kuivaks ja lasta põhjavesi alla? Neile mõnele maamatsile seal külades toome tsisterniga vett. Laseks õige Ülemiste järve ka kuivaks ja ehitaks sinna natuke ridaelamuid? Vinge!

Meil on fosforiidisõja kogemus. Sai selgelt tõestatud, et sellist asja ei tohi teha. Meil on ka Tapa kogemus, kus inimesed koos joogiveega kaevudest põlevat lennukikütust ammutasid. Mälu on hea elu peal lühikeseks jäänud?

On ka Virumaa kaevandusalade renoveerimise kogemus, mis on (vist?) põhilises positiivne. Aga sealgi jäid kaevud kuivaks ja viljakandev maa endiste kaevanduste kohal soostus. Vanu kaevandusalasid võib ju renoveerida, aga kuidas vett tagasi saada?

Kuidas on võimalik nii tasahilju planeerida ja alustada kaevanduste rajamist? Maid kokku ostes? Kui omal ajal jäi ühe igeriku, kuid haruldase taime — hõlmikpuu — tõttu Tallinnas ehitamata uus ooperimaja, siis kuidas on võimalik nüüd hävitada 35 km kaugusel pealinnast asuv karu elukoht?

Millised inimesed töötavad seal keskkonnaministeeriumis ja annavad sellistele plaanidele kooskõlastusi? Riigikogulaste 12 000 krooni jäi seekord vaid plaaniks ja see on ka kõigest raha. Ühiskonnas on probleeme, mida saab ja peab lahendama, aga looduskahjustus võib olla jääv ja parandamatu.

Teen ettepaneku meie põhiseadusesse sisse kirjutada punkt meie maa, elukeskkonna kaitseks samuti, nagu see sai tehtud keele kaitseks.