Eks need ajalehtedes ilmunud lood olid piinlikud tõesti. Seda tunnistab ka riigikogu liikme staatuse töörühma juht Kristiina Ojuland. „Kuid mõne üksiku riigikogu liikme halva käitumise pärast ei saa kogu parlamenti rahvale naerualuseks muuta,“ ütles Ojuland Äripäevale. Postimehele tunnistas ta ohates: ei ole mingit garantiid, et rahvasaadik 30-protsendilise palgalisa arvelt endale näiteks koju telekat ei osta. „Kui keegi ostab endale kommi, sukki või uue paruka, siis on see kahetsusväärne ja tema enda isiklik sügav probleem.“

Pole tõsi. See ei ole ainult selle saadiku enda probleem. See raha tuleb maksumaksja taskust. Tõsi, vana süsteem oli ennast ammendanud. Aga uus on veel halvem. Rein Taagepera on pakkunud välja süsteemi, mille üle võiks arutleda: kas väiksem summa ilma aruandluseta või suurem aruandlusega. Keegi ei hakkaks märatsema, kui riigikogulane saaks esinduskuludeks paar tuhat krooni. Ent 30 protsenti ametipalgast — mis teatavasti on neli Eesti keskmist ehk 40 848 krooni — on ilmselgelt liiga palju. Maksuvabalt. Ja elamiskulude hüvitamine veel peale selle. Kõige ausam oleks kogu see süsteem kaotada ja lihtsalt palka tõsta.

Tööl käimiseks teevad ju kulutusi kõik inimesed, selles mõttes ei ole riigikogulased mingid erandid. Soosaare stiilis vingumine, et eemalolek põhitööst, filmide tegemisest põhjustab talle suuremat hingevalu kui suudab kompenseerida palk, mida talle riigikogust makstakse, on kohatu ja küüniline. Valimistel kandideerimine on vabatahtlik. Mitte keegi ei pannud Soosaarele — ega ka kellelegi teisele — kaheraudset meelekohale, sundides kandideerima. Kandideerida tuleb aga loomulikult eeldusel, et sind võidakse valida.

Elu on näidanud, et riigikogulasel on südametunnistusega kehvad lood. Ei saa apelleerida sellele, mida ei ole. Kui südametunnistus ei takistanud riigikogulasi varem viimast raamatupidamisse tšekke, mille avalikukstulek ajas harja punaseks nii lugu lehest lugeval inimesel kui ka kulutajal endal, siis ei maksa loota, et kulude muutmisega läbipaistmatuks tekib rahvaesindajal äkki südametunnistus.

Ojuland ütles, et valija annab riigikogu liikmete tööle hinnangu järgmiste valimiste aegu. See on tõsi ainult formaalselt. Nüüd ju valija ei tea enam, kes on tema raha hästi kulutanud ja kes halvasti. Teiseks, riigikogust riigikogusse liiguvad ju suuresti ühed ja samad näod. Nõnda jääb valijal üle valida ainult vähem halbu halbade seast, sest kuluhüvitiste jandiga on ennast blameerinud kõik, kes seal praegu istuvad.