Liis Arujärv: Valge kitli võim
Seetõttu ei tundunudki EPL-is avaldatud Merimetsa nakkushaigla patsientide kriitika hoolimatu käitumisega hooldustöötajate suhtes erandlikuna. Probleeme pole ju ainult Merimetsas, samasuguseid olukordi tuleb ette küll kõikides Eesti raviasutustes, seda võin öelda nii enda kui ka teiste kogemuste põhjal. Ometi tahaks sellistest lugudest kuuldes alati ohates küsida: kas meediku ametiga kaasneb tõesti paratamatult hingeline kalestumine? On siis tõesti nii raske tajuda, kui oluline on arsti sõna?
Iseenesest on ju mitu tüüpilist seletust, millele saab patsiendi-arsti suhete probleemid taandada. Võib rääkida nn süsteemi veast ehk meditsiini alarahastatusest, vähesest palgast, ülekoormusest jne. Võib läbi lillede väita, et patsient ei saa olla pädev või et ta on liiga tundlik või et kritiseerija on, teadagi, milline patsient. Konflikti saab taandada subjektiivseks tunnetuslikuks probleemiks, öeldes, et ikka juhtub või et tõpraid on igal pool.
Viimast väljendit kasutas muide SL Õhtulehes Ida-Tallinna Keskhaigla juht Ralf Allikvee, kes pakkus välja õige kummastava vaatepunkti arsti-patsiendi suhete küsimuses. Talle tegi ennekõike muret see, et meedias ilmuvate arste tampivate artiklite tõttu tunneb täna iga klient ennast kuningana. “Klient on alati kuningas, kuid kui kuningas tuleb sisse, siis… paljudel juhtudel kohtleb kuningas ka oma alamat kui endaga võrdset. Meil seda ei ole,” lausus ta. Allikvee niisiis vihjab sellele, et hoopis patsiendid kohtlevad arste endast alamatena ning süüdi on selles meedia.
Ükski nendest seletustest pole siiski enamiku patsiendi-meedikute suhetes tekkivate raskuste peamine põhjus. Arstid saavad päris korralikku palka — ja kui jaksab naeratada selveri kassapidaja, siis arst peab seda ammugi suutma.
Ülekoormatus jätab vähe aega suhtlemiseks, kuid ei vabanda välja ilmseid verbaalseid taktitusi. Ka patsiendi tajumisvõimet ei saa lõputult kahtluse alla seada — muidu taandub patsient sisuliselt elutuks objektiks. Tal poleks nagu pädevust üldse midagi objektiivselt hinnata — ei arsti suhtlemisvõimet, ravist rääkimata.
Põhjus, miks meediku lausutud kuri sõna või ilmne osavõtmatus eriti riivab, seisneb asjaolus, et arstilt ootame suuremat empaatiavõimet kui üheltki teiselt ametiisikult. Me eeldame, et arst mõistab, kui valus või paha meil on, sest ta on ju ometi õppinud inimesi abistama. Ja arsti juures oleme sageli paljad — nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Seega võimaliku kurjuse ees justkui relvitud.
Osaliselt on Allikveel õigus muidugi õigus. Patsiendid on praegu kindlasti eneseteadlikumad kui kümme viisteist aastat tagasi. Maailma meditsiinikirjandus räägib sellega seoses nn uuest ajastust arsti-patsiendi suhetes: varasem autoritaarse arsti ja passiivse patsiendi suhtemudel on asendumas pigem partnerlusega. Väidetavalt soovib tänane interetiajastu patsient rohkem infot, põhjalikumaid selgitusi ja on ka ise enam informeeritud. Patsient soovib tunda, et on tõesti raviprotsessi kaasatud, mitte vaid selle objekt. On selge, et uute ootuste valguses peavad meedikud olema endisest avatumad ning vilunumad suhtlejad.
Samas on ka mujal maailmas arutluse all teema, miks just suurhaiglad võivad patsiendi jaoks kergesti muutuda kafkalikeks bürokraatiamasinateks, kus haigel tekib kergelt tunne, et ta on vaid tühine mutrike.
Seega on kindlasti absurdne väita, et patsient suudab arstiga päris võrdselt positsioonilt suhelda. Patsient on alati suhetes nõrgem pool, sest haige inimene on haavatav ja sageli ka tugevate emotsioonide kütkes — tundes hirmu haiguse enda või raviprotseduuri ees. Järelikult on arsti empaatiavõime ja taktitunne kutsesobivuse üks tähtsaim komponent — ta peab oskama oma võimuga delikaatselt ümber käia.
Probleemid pole siiski ületamatud. Patsientide ja arstide vahelise suhtluse paranemine sõltub ennekõike ikkagi meditsiinijuhtide ametioskustest. Eesti patsientide rahulolu suureneks oluliselt, kui kõik haiglad tõesti võtaksid endale eesmärgiks, et meedikute professionaalne ja sõbralik suhtlus on samavõrd avaliku teenuse osa kui näiteks kanüülipanek.
Tegelikult ongi patsiendi ja arsti suhtlus raviprotsessi keskpunkt: ravi ise (õiged ravivõtted) ja suhtlemine on ühe terviku lahutamatud osad. Kuigi“suhtlemine” tähendab nii mõnegi meediku silmis ilmselt jutuvada, mis raiskab aega ja raha, aitab see tegelikult hoopis raviraha säästa. Heast suhtlejast arst saab kiiremini ja rohkem infot patsiendi enesetunde kohta, mis kergendab diagnoosimist ja ravi. Samuti võtab patsient hea kontakti korral arsti nõuandeid innukamalt kuulda.
On positiivne, et Merimetsa nakkushaigla juhtumist tehti kiired järeldused ning alustati personali suhtluskoolist. Ka kõik teisid Eesti meditsiiniasutused võiksid seda eeskuju järgida. Ja alustada võiks veel mõnest muustki pealtnäha väikesest asjast. Näiteks peaks iga meedik end võimaluse korral patsiendile alati tutvustama ja terekätt andma. Nii käivad asjad enamasti nii Inglismaal kui ka Skandinaavias.
Tsiteeriksin siinkohal üht Pärnu haigla patsiendi rahuloluuuringut: “Patsiendi kõrgema rahulolu tagas õe ja arsti enesetutvustus, huvi patsiendi seisukohtade vastu ja patsiendi informeerimine.” Tundub elementaarne, eks. Ja veel — maailmas on välja antud hulgaliselt raamatuid teemal, kuidas luua usalduslikku suhet arsti ja patsiendi vahel. Ehk tasuks mõni neist eesti keelde tõlkida.
