Lauri Laasi: Kati Murutar õpetab vihkamist

Meie, eesti kultuuris on mõiste ema püha. Oma keelt nimetame armastusega emakeeleks, eestlastele liikumisvõimalusi, tööd ja leiba sajandeid andnud laeva alustala kutsutakse austusega emapuuks. Ema tähendab paljudele meist ka armastavat ja turvalist kodu, hellust ja hoolitsust.

Mõni päev pärast meile omases kultuuriruumis tähistatavat emadepäeva, panete teie, Delfi toimetajad, oma portaalis üles kirjatüki, mille leitmotiiviks on n-ö ema mure oma laste pärast. See “ema” teatab häbenemata, kuidas ta oma “hästi kasvatatud” lastele kolakaid jagab ning siutsumise ja muude sigaduste eest neid nurka paneb. Selle “ema” jaoks on inimesed tänavatele valgunud mäda ning ta ei häbene kuulutada isegi seda, kuidas järjekordselt suhu sai.

Tema lõpututest meedias edvistamistest hingeliselt sandistatud ja nüüd siis tema enda kinnitusel ka füüsiliselt väärkoheldud lapsed peavad paraku oma ilmaletooja hilisteismeliste tuttavate käest saama ammendava teadmise elu kohta. Ennekõike paistab see olevat tõde sellest, kuidas meie armsast Tallinnast on tänaseks saanud riigiseadustele allumatu Edgargorod, kus viljeletakse Eedik-diktatuuri ja kus linnapea paiskab eestlaste lapsi tänavale kaklema, et siis noore vere hinnaga kuulutataks välja eriolukord ning Eedik saaks igatsetud pukki.

Kogu see sõnavara, mida “ema” Kati oma nii ohtrasti ja justkui harjumuspäraselt kasutab, on pärit stalinistlikust arsenalist. Just isikukultuse tippaegadel ei suutnud tublid stalinlased mõista, kuidas riigivaenlane, rahvusreetur ja ühiskonnakahjur jälle puhta nahaga pääseb. Nii teeb nüüd ka “armastavale emale” muret see, et Tallinna linnavolikogu viisakad inimesed ei saa mai lõpus sünnipäevalapsest suli pigistada ega kägistada. Selleks sobiks ehk “ema Katile” juba järgmine kalendripäev, 1. juuni, mis on rahvusvaheline lastekaitsepäev. Siis võiks ilmselt küll riigireeturi, rahvavaenlase ja ühiskonnale ohtliku Savisaare vastu kolakareeglit rakendada.

Kõik need ülesloetud värdväljendid pöörduksid igas demokraatlikus kultuuris süüdistusena nende kasutaja enda vastu, aga kahjuks seisavad Eesti internetiportaalid sama kaugel demokraatlikust dialoogikultuurist kui Kati Murutar ema väärikusest. “Kirjaneitsi” paskvill võiks olla analüüsi objektiks ülikooli kirjandusseminaris kui näide avaliku sõna täielikust allakäigust, kui mitte öelda pankrotist. Murutar teeb häbi eesti kirjanikkonnale, kelle suurimad esindajad on olnud meie kultuuri südametunnistuseks.

Iga ema esmaseks kohustuseks on õpetada oma lastele kooselu põhitõdesid inimestega, kes oma isikuomaduste või maailmavaateliste erisuste poolest ei vasta antud perekonna poliitilistele eelistustele või maitsele. Kati Murutar õpetab oma lastele vihkamist ja retoorilist alatust. Mulle kui tulevasele isale on seesugune ema väärikuse mõnitamine ja rõvetsemine lausa füüsiliselt vastik ja võin üksnes kaasa tunda perekondadele, kus emad oma lapsi vihkamise vaimus üles kasvatavad.

Vihkamisele rajatud Eestil, millele Delfi silmakirjalikult sõnavabaduse sildi all kaasa aitab, ei ole pikka iga.