Repliik: Eestlane olla on uhke ja hää?

Nõukogude ajal, kui mina veel koolis käisin, seisis pronkssõdur rahulikult Tõnismäel ja igavene tuli põles. Ajad muutuvad, selgus, et tuli polnud igavene, ja vaene sõdur viidi ka minema.

Minul isiklikult pole seoses pronkssõduriga peaaegu mingeid tundeid. Aga ma tean, et paljudele venelastele oli see väga tähtis. Ehk oli see neile viimaseks rahvussümboliks, viimaseks sidemeks minevikuga, kodumaaga.

Venelastele sisendati pidevalt teadmist, et nemad ei ole täisväärtuslikud kodanikud. Et nemad on tulnukad. Nende õigused on piiratud. Nad peavad tõestama, et on normaalset kohtlemist väärt. Mina olen kaks korda teinud eesti keele eksamit: esimesest kõrgeima taseme tunnistusest jäi väheks, tuli teha veel kord. Nagu mul poleks midagi targemat teha.

Milleks on venelastel eesti keelt vaja? Kas selleks, et solvangutest paremini aru saada?

Iga uue aasta saabudes kuulan ma tähelepanelikult presidendi kõnet: kas ikka mainitakse seda, et Eestis ei ela mitte ainult eestlased, kas venelastele, muulastele ka head uut aastat soovitakse. Tühjad lootused.

Venelasi suruti nurka. Ja seal nurgas seisiski see pronkssõdur, kes leinas koos nendega nende kurba saatust. Pronkssõdur ei seganud kedagi — kord aastas suudaks iga inimene temale ebameeldivat vaatepilti taluda. Ei. Venelased peavad istuma nurgas ning ei tohi ennast näidata.

Siis räägitakse neile silmakirjalikult, et monument viiakse koos surnutega kalmistule, ja isegi seda ei osata öelda inimeste moodi — ikka peab solvama ja hukkunuid marodöörideks nimetama. Milleks? Me teame juba ammu, kes siin majas peremees on. Ja see peremees võiks väärikalt käituda.

Eestimaa eestlastele. Neid plakateid oli Tallinn täis, võeti maha — liiga selged seosed tekkisid, hakkas vist häbi. Nüüd pole kellelgi häbi, tegutsetakse vastavalt, ainult et sõnum on veel selgem — tiblad minema.

Kas tõesti usutakse, et tiblad on siin Eestis kurjuse juur ja pärast nende kadumist saabub kohe helge tulevik? Kas tõesti on kättemaksuhimu nii suur, et katab taeva ja maa ja ei lase lihtsalt elada?

Need, kes vandaalitsesid ja lõhkusid, on pätid ja kaabakad, aga teie, kes kõiki venelasi tibladeks sõimate, ennast ju kaabakateks ei pea. Mina ei ole ka kaabakas, ja mina pole tibla, ja onu Vasja Lasnamäelt pole ka tibla. Me oleme kõik inimesed, ja meil on õigus elule, ja meil on õigus elada meie kodus — Eestimaal, vaatamata sellele, et teile ei meeldi meie keel või meie nimed või meie tavad või veel midagi, mida ma isegi arvata ei oska.

Selsamal nõukogude ajal sain mina igasuguse ideoloogia ja propaganda vastu nii võimsa kaitsesüsti, et nüüd liigutavad mind väga vähesed ideed. Üks väheseid tõekspidamisi on see lihtne idee, et inimesed on väga erinevad ja ikkagi võrdsed — oma inimlikkuses. Ja rahvusidee minu põhimõtetega kokku ei sobi.

Ma arvan, et eestlane olla on sama uhke kui olla venelane või prantslane, juut või hiinlane. Ma mäletan igasuguseid loosungeid. Vist üks esimesi oli — eestlane olla on uhke ja hää. Siis pühiti plats puhtaks. Vahepeal saadeti kommarid ahju. Ehk on aeg välja mõelda mõni konstruktiivsem loosung?