Jah, teatud katseid on tehtud. Ansip esines kahel korral ka venekeelses AK-s, kuid tema sõnum oli pigem ähvardav kui siinset vene elanikkonda rahustav. President Toomas Hendrik Ilvese kõne oli aga lausa vaenulik. Kõrgil, ähvardaval toonil andis president mõista, et kui keegi julgeb venelastest veel protestima tulla, siis on Eesti riigil piisavalt jõudu, et teid KÕIKI tsemendile panna. Ähvardamine ja oma sõnumite edastamine jõupositsioonilt, mida Eesti poliitikud on seni teinud, ei saa olla just parim lahendus pingete mahavõtmiseks.

Toon võiks olla veidigi selgitavam, sõbralikum ja kaasavam ning suunatud eelkõige mõõdukamale vene elanikkonna osale, kes ei pooldanud küll monumendi teisaldamist, kuid kellel on häbi rüüstajate pärast. Eesti poliitikud peaks ennekõike rääkima nendega ja väga hoolega läbi mõtlema, mida nad neile ütlevad. Ilmselt tuleks väga selgelt rõhutada seda, et see on meie ÜHINE riik, ÜHINE probleem ja meil tuleb sellele KOOS lahendus leida. Loomulikult tuleks igal võimalusel demonstreerida ka taastatud pronksmeest, et hajutada vaenulikke kuulujutte.

Edgar Savisaare käitumisest ei tasuks kõneledagi. Ta oleks pidanud juba reedel tegema avalduse, milles oleks meelde tuletanud, et Keskerakond oli teisaldamise vastu, kuid on tegu tehtud ja vandaalitsemine pole mingi lahendus. Kui Savisaar oleks end ametlikult pakkunud vahemeheks kahe kogukonna vahel, oleks ta kogunud plusspunkte nii eestlastelt kui venelastelt. Selle asemel aga asus Keskerakonna esimees süüdistama valitsust ja politseid ning otsekui vaikides õigustama vandalismiakte.

Praeguses seisus pole üldse kedagi, kes vene kogukonnaga räägiks, kuna kõigile lisaks puuduvad neil ka oma autoriteetsed liidrid. Ja siis me veel imestame, et nad ammutavad oma info Moskva inforuumist ja käituvad sellele vastavalt. Kui seesugune oskamatus ja tahtmatus teise poolega kõneleda jätkub, siis muutub monumendikonflikt ja valitsusevastane protest lõpuks rahvustevaheliseks vastaseisuks. Ei tasu unustada, et pronkssõduri mahavõtmine pahandas ka paljusid eestimeelseid venelasi. Kui Eesti poliitikud nüüd keelduvad nendega rääkimast, siis esialgu on nad lihtsalt nõutud, ajapikku muutub see nõutus aga aktiivseks vaenulikkuseks. Kas seda meil vaja ongi?

Aga võib-olla küll. Lubas ju Isamaa 1992. aastal, et Eesti dekoloniseeritakse (venelased aetakse välja). Äkki ongi Isamaa järglane IRL asutud toonast valimislubadust Ansipi kätega täitma?

Lõpetuseks oleks mul Eesti võimudele neli väga konkreetset küsimust:

1. Kas te tõesti ei teadnud, et enamik siinseid venekeelseid inimesi ammutab infot vene telekanalitest, mis pole Eesti suhtes just kõige sõbralikumalt meelestatud? Kui te seda teadsite, siis miks te ei töötanud juba alguses välja selget kommunikatsioonistrateegiat, kuidas oma sõnumeid jõuliselt vene elanikkonnani viia? Miks alles nüüd räägitakse venekeelse Eesti kanali avamisest? Et infosõjas omandada paremat positsiooni, oleks pidanud selle avatama juba aasta tagasi.

2. Kas te ei teadnud, milline tähendus on pronkssõduril vene elanikkonna enamusele? Kui te seda teadsite, siis miks pandi nii sensitiivne teema valimisvankri ette ja ei suudetud ette näha võimalikke vastureaktsioone? Miks keeldusite dialoogist ja pigem kasutasite tankiga ülesõitmise poliitikat? Oli ju selge, et paljude venekeelsete jaoks oli pronkssõdur nende identiteedi olulisim sümbol Eestis. Kaherahvuselises linnas nagu Tallinn käsitlesid nad selle kohalolu õigusena sellel maal samuti väljendada oma vaateid, ajaloonägemust ja väärtusi. Selle kuju eemaldamist tajusid nad enda sümboolse eemaldamisena sellest ühiskonnast. Sõnum oli selge: teie pole selle ühiskonna osa, ja kui tahate oma kohalolu meile ikka veel meelde tuletada, siis tehke seda kusagil võimalikult kaugel, nii et meie seda ei näeks (Filtri tee kalmistul). Reaktsioon sellele sammule saigi olla ainult destruktiivne. Kas see tuli tõesti Eesti võimudele suure üllatusena?

3. Kas te ei teadnud, milline on siinse vene vähemuse ajalookäsitlus ja sellega seoses ka arusaamad pronkssõduri tähendusest? Kui te seda teadsite, siis miks ei tehtud põhjalikku eeltööd koolides, venekeelses pressis jne, et selgitada Eesti poole nägemust? Terve aasta oli aega! Miks me hakkama halama vene koolide ajaloo- ja kodanikeõpetuse kvaliteedi pärast alles nüüd?

4. Kas te ei teadnud, et Vene eriteenistustel oli aasta aega siin n-ö pinda ette valmistada? Kui te seda teadsite, siis miks ei arvestatud kõigi võimale stsenaariumitega ja neist sündiva tõsise julgeolekuohuga kogule riigile? Või tõesti tunneb Eesti riik end juba nii tugevana, et arvab Vene propagandamasina ja eriteenistused mängleva kergusega üle trumpavat?

Ma ei nõua, et valitsus tagasi astuks. Nii tõsine kriisiolukord pole üksteisele kaigaste kodarasse loopimiseks ja poliitilise profiidi lõikamiseks. Samas tekivad mul kodanikuna tõsised kahtlused meie poliitikute võimekuses ja ettenägelikkuses. On kurb elada riigis, kus riigimeeste asemel otsustavad asju populistid.