Kiri: Käimas on tüüpiline ususõda
Usukonfliktile tüüpiliselt on mõlema poole vaatevinklist omadel õigust küllaga. Mõlemad põhjendavad oma õigustuse enda kultuuri vaatevinklist, oma mütoloogiale põhinedes. Mõlemad pooled usuvad oma poole õigsusesse fanaatiliselt, ja suudavad seda ka põhjendada, oma vaatevinklist loomulikult. Tulemusena on tüüpiline ususõda. Mõlemad pooled räägivad üksteisest täielikult mööda, seda tähele panemata, näitena kõlbab nii Iraak kui Afganistan.
Pronkssõduri olukorras usub vene pool siiralt, et talle on liiga tehtud, eesti pool jällegi usub siiralt, et tema poolt on faktid. Mõlemal on õigus. Tuleb arvesse võtta , et vene ühiskonnas ei maksa mitte seadus, vaid hierarhia, ja faktide asemel on ühiskondlik müüt. Vene müüdi seisukohast on eestlased pahad, sest nad panevad kahtluse alla venelaste suure isamaasõja müüdi. Faktid on antud juhul teisejärgulised. Oluline on see, mida vene hing tunneb! Suure punaarmee ja kogu maailma päästmise müüt on üks vene identiteedi alustalasid, seda kõigutama minnes ei võigi oodata muud kui rahutusi.
Venemaaga tuleks suhelda nagu fundamentalistliku islamiriigiga. Aluseks peab olema vene hierarhia ja vene argimütoloogia austamine. Suhtumine Venemaasse kui seaduste alusel töötavasse õigusriiki on viga ja kõlbmatu diplomaatia alus.
Eesti on antud juhul eksinud nii vene hierarhia kui ka mütoloogia suhtes. Pronksmees võeti maha Moskva vastuseisust hoolimata, samas haavati vene identiteedi alustalasid, teist maailmasõda. Kohalik venelane on haavatud, segaduses. Hierarhia ei tööta, mütoloogia samuti mitte, venelane on nurka aetud ja käitub selle kohaselt.
On muidugi eestlasele kohane oma jonni ajada, aga riigimeestelt ootaks rohkem kavalust ja diplomaatiat. Ei oleks tarvis muud kui vastasmängija taktika läbi näha ja üle mängida. Praegu on eestlased on valinud “aga mul on ju õigus\”-taktika, millest võib sündida pikaajalist kahju, eriti konflikti nõrgemale osapoolele, st Eestile.
