Tõepoolest — milline kaunis mõte. Ei ühtegi üheskoos soovimata, planeerimata, ootamata ja kasvatamata last!
Pardon
, see tähendab inimest. Et oleks kindel, et laps ikka on ühiselt soovitud, planeeritud jne, tuleks ühissoovimis- ja muud aktid hilisemate arusaamatuste vältimiseks registreerida. Lähed näiteks kooli ja klassijuhatajal tekib kahtlus, kas sellist kaaki on üldse ühiselt soovitud, planeeritud, oodatud ja kasvatatud. Kui tõendit ette näidata pole, adjöö — saadetakse ühiselt soovimata, planeerimata, ootamata ja kasvatamata inimeste ümbertegemisele.
Pardon
, see tähendab olematustamisele. Suurema ühiskondliku efekti saavutamiseks tuleks muidugi vabaneda primitiivselt individualistlikust arusaamast, nagu piirneks „ühine” soovimine, planeerimine, ootamine ja kasvatamine kahe inimesega. „Üheskoos” kannab eneses sügavamat, õilsamat, avaramat perspektiivi. Viimne kui üks isik peaks olema üheskoos — st tõepoolest kõikide poolt — soovitud, planeeritud, oodatud ja kasvatatud. Milline harmooniline ühiskond terendab selles tulevikuvaates! Ei ühtegi inimest, keda keegi poleks soovinud, planeerinud, oodanud ja kasvatanud! Ei ühtegi inimest!

Arusaadavalt oleks naiivne arvata, et selline genuiinselt ühine demograafiline aktsioon saaks toimuda füüsiliselt üheskoos. Teatud piirides muidugi saab korraldada ühissoovimis-, -planeerimis-, -ootamis- ja -kasvatusaktsioone, isegi massiaktsioone, aga asjale realistlikult lähenedes tuleb siiski tunnistada, et ka siin päästab demokraatia meid isikulise piiratuse küüsist, olgu need isikud pealegi üksteist ühiselt soovinud, planeerinud, oodanud ja kasvatanud (edaspidi so-pla-ooda-ka). Selleks, nagu alguses öeldud, tuleks soplaoodaka aktid, nii iganenud „perekondlikud” kui ka tõelised kodanikuühiskonna massiaktsioonid registreerida vastavas ametis, kus neid võrreldakse rahvaesindajate poolt harmoniseeritud soovide, plaanide, ootuste ja ka(s)vat(s)ustega, ning võimaluse korral autoriseeritakse. Vaid nii õnnestub tagada tõepoolest globaalselt harmooniline soplaoodaka. Seejuures on selge, et need antisotsiaalsed rühmitused, kes põikpäiselt oma soove, plaane ja ootusi taga ajavad, või koguni (hoidku ministeerium selle eest), neid autoriseerimata kujul ellu püüavad viia, on soovimata, planeerimata, ootamata ja kasvatamata, ehk siis neil puudub igasugune õigus olla; rikkuda seda hämmastavat harmooniat, mille tagab kõigi meeste ja naiste ühine soplaoodaka.

Õndsaid tulevikuperspektiive avab Kadi Viigi nägemus veelgi. Võtame näiteks sellise bioloogilise igandi, nagu (mul on piinlik seda öelda) sugu. Just siin peituvad meeste ja naiste vahelise sügava ebavõrdsuse allikad. Tõeliselt harmoonilises ühiskonnas ei saa olla kohta sellisele naturalistlikule perverssusele, ma ütleksin — looduse türanniale. Näib, et Kadi Viik ei ole isegi põhjani mõistnud, milline potentsiaal on tema ideel, kui mitte piirata soplaoodakat vaid laste ja laiemalt inimestega, vaid avardada selle rakendatavust inimese soole. Õigupoolest võimaldaks vaid selline lähenemine efektiivselt lahendada ka soolise võrdõiguslikkuse osakonna ees seisvad rasked probleemid. Kui „mehed ja naised peaksid kõike jagama, mis on seotud lapsevanemaks olemisega”, siis on selge, et selline atavism nagu sugu peab saama allutatud soplaoodaka printsiipidele. Kui mees ja naine on saanud autoriseeringu oma ühisele lapsesoovile ja asuvad välja töötama selle realiseerimise plaani, siis seisavad nad praegustes iganenud oludes silmitsi tõsiasjaga, et suur osa plaanist on neile n-ö looduse poolt ette kirjutatud. Kahtlemata ei saa sellist ebaõiglust kaasaegses teadmistepõhises ühiskonnas kauem taluda. Miks peab mees olema see, kes eostab? Miks peab naine kandma raseduse ränkrasket koormat? Miks peab naine sünnitama? Miks on mees jäetud ilma emaduse muredest ja rõõmudest? Miks ei võiks tema maimukest imetada? Miks ei võiks, lõppude lõpuks, mees ja naine ühiselt jagada kõike, mis on seotud lapsevanemaks olemisega?

Me oleme läbimurde lävel. Veel natuke — ja me vabaneme ahistavatest piirangutest, mis loodus seab ühiskonna harmoniseeritud soovidele, plaanidele, ootustele ja ka(s)vat(s)ustele. Ma ei jaga Kadi Viigi pessimismi, et „selline mudel on tänapäeva Eestis vaid soovunelm”. Selline allaandmismeeleolu ei sobi julgele unistajale! Kui vaid temataolisi sotsiaalseid reformaatoreid rohkem oleks, kui inimesed vabaneksid oma arhailistest hoiakutest, mõttemallidest, mis on surutud soorollide ülekohtuselt ahistavatesse piiridesse, vabaneksid atavistlikust bioloogiast ja primitiivsest individualismist demograafilises käitumises, allutades kodanikujulgusega oma privaatsed soovid, plaanid, ootused ja ka(s)vat(s)used üldist heaolu ja kõikide võrdsust edendavale soplaoodakale, siis võiksime peagi tervitada uut ja paremat ilma, kus pole ühtegi inimest, keda keegi poleks soovinud, planeerinud, oodanud ega kasvatanud.

Hoolimata imetlusest nende reformaatorlike ideede autori vastu pean kurvastusega nentima, et artiklis esines ka mõningaid kahetsusväärseid vääratusi. Autor väljendas kahtlust, kas elu algust saab üldse määrata, ja tõi näiteks eri uskude esindajate erinevad seisukohad. Pean ütlema, et isegi viitamine niivõrd elukaugete ja kivistunud arusaamade kandjatele mõjus artikli kui terviku progressiivses kontekstis anakronismina. Aga vähemalt ei hakanud autor ajama mingit udu elu alguse „teaduslikest käsitlustest”. Usun, et autor on siiski täiesti teadlik, et tänapäeval ei sõltu inimese elu algus mingitest bioloogilistest asjaoludest nagu „unikaalne geneetiline baas” või muu tühi-tähi, vaid määratakse seadusega, just soplaoodaka vaimus. Noh, tegijal juhtub.