Kadi Viik: Meeste õigused ja naiste kohustused

Ma toetan jagatud vanemlust. Tahan, et viimane kui üks laps oleks üheskoos soovitud, planeeritud, oodatud ja koos kasvatatud. Mehed ja naised peaksid kõike jagama, mis on seotud lapsevanemaks olemisega.

Siiski — selline mudel on tänapäeva Eestis vaid soovunelm. Mehed ja naised ei ole võrdses positsioonis ei kodus ega tööl, ei lastekasvatamisel ega lapsi puudutavate otsuste langetamisel. Ja nüüd, kui Eestis on puhkenud tagasihoidlik aborditeemaline debatt, siis ei ole selle sisuks mitte meeste osalemine otsustusprotsessis, vaid hoopis riigi roll kõige intiimsemas, perekonda puudutavas küsimuses (lubamine versus keelustamine).

Kõige kurioossemad ja loogikavaesemad argumendid abordi keelustamiseks on olnud seotud positiivse iibe eesmärgiga — keelame ära ja rahvast sünnib juurde. Muide, see ei ole nii. Kes ei soovi sünnitada, see üldjuhul ei sünnita. Ta leiab võimaluse niikuinii — kasvõi naaberriikides, kus abort on teise riigi kodanikele vaba (näiteks Taani). Kui välismaale minek pole võimalik, tulevad teised lahendused käiku ja nii surebki aastas maailmas ligikaudu 68000 naist illegaalsete abortide tagajärgedesse.

Jaburuste kõrval on tõstatatud ka siiski olulisi, valusaid küsimusi. Üks argument, mida eirata ei saa, on abordi eetilised aspektid. Siin põrkavad aga kokku ratsionaalsus, emotsionaalsus ja usk. Millal tekib üldse inimene? Kas siis, kui küpsevad munarakud? Või siis kui üks neist kohtub spermapoisiga ja toimub viljastumine? Kas teatud loote arenguetapis? Või hoopis sünnitusel?

Erinevad usud käsitlevad inimelu alget vägagi erinevalt. Islamiusk lubab aborti teatud ajani. Inimelu algus arvatakse olevat raseduse 120. päeval ja enne seda on katkestamine lubatud. Juudiusu kohaselt algab elu siis, kui lapse pea paistab — sünnituse ajal. Seega, konservatiivne katoliiklik käsitlus, mis ka Poola ja Malta abordipoliitikat ülitugevalt mõjutab, ei ole ainuvõimas. Kui panna kokku abordi keelustamine ka rasestumisvastaste vahendite keelustamisega (nii et seksuaalelu eesmärk on ainult järelkasvu tekitamine) saavad tagajärjed olema ütlemata kurvad. Paraku on usuliikumisi, mis just sellist poliitikat ajavad. Siginemine on midagi niivõrd püha, et mitte keegi ei tohi sekkuda ja seks ilma järelkasvu tekketa on kurjast.

Jättes usu kõrvale, tuleks vaadata meditsiinilist poolt. Arstiteaduses on toimunud niivõrd suured läbimurded, et piir, kus loodet raseduse tüsistuste korral päästa saab, on nihkunud lähemale piirile, kus abort veel meditsiinilistel põhjusel lubatud on. Eetilisi aspekte mis tekivad sellises olukorras, tuleb loomulikult väga põhjalikult kaaluda. Mina jätan selle endast pädevamate inimeste hooleks.

Naine kui konteiner

Ja on veel üks eetikat puudutav küsimus, nimelt, kuivõrd eetiline on kedagi sünnitama sundida? Rasestumine, rasedus, sünnitus on sügavalt intiimne teema, mis mõjutab kõige tugevamalt just seda inimest, kelle kehaga see toimub. Seksuaalne vägivald hõlmab endas ka pealesunnituid rasedusi. See on trauma, millest naine ei pruugigi üle saada. Ja ükskõik millised on mittesoovitud raseduse põhjused, sünnitamine peab toimuma tema nõusolekul. Muidu (parafraseerides reproduktiivtervise spetsialisti M. Bererit) oleme oma moraalipaanikas jõudnud välja olukorrani, kus loode on püha, ning naine, kes teda kannab, on vaid konteiner.

On riike, kus on viljeletud äärmuslikku sekkumist inimeste reproduktiivküsimustesse. Rahvastikuteemat on vaadatud peamiselt demograafilises kontekstis eesmärgiga reguleerida sündimust ühes või teises suunas. Näidetena võib mainida Hiina ühe-lapse-poliitika, India steriliseerimisekampaania ja Rumeenia äärmusliku pro-natalistliku poliitika, kus igakuised günekoloogilised kontrollid olid kohustuslikud kõikidele 20-30-aastastele naistele; rasestumisvastaseid vahendeid ei müüdud, abordiõigused olid ülirangelt piiratud ning kehtestatud lastetusmaks. Üksikisiku õigused ise otsustada kas, millal ja kellega lapsi saada, on olnud tagaplaanil. Kindlasti on sügavalt ebaeetiline võtta kasutusele riigipoolseid jõumeetodeid, et sundida inimesi sünnitama või vastupidi, sellest loobuma. Keegi ei sünnita tänapäeval riigi heaks, vaid ikka enda soovist jagada oma elu lapsega. Abordi täieliku keelustamise võib liigitada riigipoolse jõumeetodi alla, isegi kui seda põhjendatakse moraali ja eetikaga

Naiste seksuaalsus on läbi aegade olnud allasurutud. Seda on kontrollitud, karistatud või siis lihtsalt ignoreeritud. Tähelepanu keskmes on olnud mehed ja nende „vajadused”. Samas on kogu lastega asjatamine olnud suuresti naiste kanda. Rasestumisvastaste vahendite kasutamine, planeerimata rasestumistega hakkamasaamine ning laste kasvatamine on üldjuhul naiste pärusmaa. Või nagu on asja kokku võtnud M. Berer: Meestel on rohkem seksuaalseid ja reproduktiivseid õigusi, naistel aga rohkem seksuaalseid ja reproduktiivseid kohustusi.

On viimane aeg õigused ja kohustused võrdselt jaotada naiste ja meeste vahel ja siis tuleks lahti rääkida ka meeste osa(lemine) abordiküsimuses.