Abordivastaste argumendid on üldjuhul sarnased ning tuleneb see sellest, et enamik abordi kategoorilisi eitajaid on mehed — enamatel juhtudel kristliku (katoliikliku) taustaga mehed. Nende argumentatsioonil on hulgaliselt eksplitseerimata eeldusi ning ka väljaütlemata järeldusi, mida püüan järgnevas emotsioonidesse laskumata avada. Jätan arvustamata ka arutlustest läbi kumava fanaatilisuse ning demagoogia, mis peidab ennast loogika selja taha.

Kui me väidame, et abort on mõrv, siis järeldub sellest täiesti loogilisena, et naine, kes aborti teeb, on kurjategija. Seda järeldust ei ütle abordivastased välja kahel põhjusel: esiteks on Eestis abort seadusega lubatud ning teiseks järgneks selle järelduse väljaütlemisele tohutu avaliku pahameele laine. Ometi tuleneb see järeldus abordi mõrvaks väitmisest täiesti ilmsena, sest abordiotsuse saab teha ainult naine — naine on see, kes läheb arsti juurde ning laseb areneva loote oma kehast eemaldada. Niisiis osutub abordivastaste hinnangul kurjategijaks iga aborti teinud naine, olenemata põhjustest, miks ta selle otsuse langetas.

Väite ja sellest järelduva nõrk külg on ühe olulise tõsiasja arvestamatajätmine: naine üksi last ei saa, lapse eostavad alati mees ja naine koos. Süüdlaseks aga osutub abordi korral alati naine, sest laps kasvab tema kehas, mitte mehe omas. Niisiis osutub naine süüdlaseks puhtalt oma bioloogia tõttu: tema on see, keda viljastatakse, tema on rase ja sünnitab. Või ei sünnita.

Intelligentsemad abordivastased jätavad argumentatsioonist sageli välja oma veendumuste tegeliku põhjuse ehk kristluse (katoliikluse). Argumentatsiooni tagapõhja moodustab aga enamasti usk, et mida jumal on andnud, seda ei tohi inimene võtta. Sellel väljajättel on kindel põhjus: usuga ei saa vaielda, usk ei soosi loogilist väitlust. Sestap ajavad nad läbi jumala nime nimetamata, varjates nõnda oma veendumuste tegelikku tagapõhja.

Mees tohib tappa?

Kahjuks ei ole tulised abordivastased oma veendumustes järjekindlad. Väidan, et abordivastasusest peaks automaatselt järelduma patsifism: nii see aga pole. Jumala sõna on lihtne: sina ei tohi tappa, nagu viimati väitles Delfi arvamusrubriigis üks jumalasulane. Kui inimene ei tohi võtta seda, mida jumal on andnud, siis ei tohiks inimene teist tappa ka sõjas. Ometi ei ole kristlased ja abordivastased sugugi automaatselt patsifistid (ristisõdu ei hakka ma siinkohal mitte meenutamagi) ja selles väljendubki nende kahepalgelisus: kuivõrd sõdimine on tüüpiliselt mehelik tegevus, siis meheliku tegevusena peetakse tapmist õigustatuks.

Tunnen isiklikult ühte kirglikku abordivastast ja tema muide pooldab elanikkonnale relvade väljajagamist: et kui madinaks läheb, siis on tukk kohe käepärast. Ta leiab, et „neile seal Iraagis” tuleks anda, nii et aitab, tuleks „anda” seni, kuni vastalised on hävitatud ja Ameerika Ühendriigid võivad seal „korra majja lüüa”. Ta pooldab ka surmanuhtlust, kuigi abordivastasusest peaks loogiliselt järelduma ka surmanuhtluse vastu olemine: inimene ei tohi võtta seda, mida jumal on andnud.

Et aga kristlased peavad meest rohkem inimeseks kui naist, ei ole mingi saladus. Eks ole ju meil taevane isa, mitte ema. Ja eks saatnud taevane isa maa peale oma ainusündinud poja, mitte tütre. Ja eks loonud ju jumal esimesena mehe, mitte naise: mehele küljeluuks, seltsiliseks — ja järglaste ilmaletoojaks. Kristlus ei väärtusta naist ning leiab põhimõtteliselt, et naise keha ei ole naise oma. Sigimisvõimelisuse poolest osutub naine pigem vahendiks, mis peab tagama inimsoo püsimise.

Seksin, järelikult olen süüdi

Äärmuslikud abordivastased ja loomulikult ka katoliku kirik peavad teatavasti pahaks isegi rasestumisvastaseid vahendeid. Põhimõtteliselt eeldavad nad, et naine peab ilmale kandma kõik olendid, keda mees on suvatsenud tema sisse kasvama panna — küsimata, kas naine tahab kogu oma elu lakkamatult sigida; kas sünnib ehk väga haige laps, kelle elu oleks üksainus suur piin; või mida võib lapse ilmalekandmine tähendada naisele, kes ülimal juhul peab lapse sünnitamiseks loovutama oma elu. Kes sellisel ekstreemsel juhul otsustab, kelle elu on väärtuslikum? Mees?

Varro Vooglaid väitis Postimehes, et ühiskonnas puudub arusaam abordi olemusest. See on lihtsalt vale. Iga naine, kes laseb enese seest loote eemaldada, teab, mida ta teeb. Ükski naine ei tee sellist otsust kerge südamega. Naine kaalub alati, kas ta on võimeline lapse(d) üles kasvatama — vajaduse korral üksi. See on küsimus, mille abordivastased sooviksid hea meelega arutelust välja jätta, sest kui lapse elu on säästetud, siis on nende jaoks kõik probleemid lahendatud. Mina väidan, et ka lapse üleskasvatamise küsimus on oluline ning on vastutustundetu see üldse tähelepanuta jätta.

On naisi, kellele ei sobi mitte ükski rasestumisvastane vahend. Isegi mehed peaksid teadma, et rasedaks võib jääda ka naine, kes on olemasolevaid vahendeid kasutades teinud kõik endast oleneva, et mitte rasestuda. Niisiis on mitte kunagi aborti sooviva naise ainus valik mitte seksida või seksida ainult siis, kui ta soovib järglasi saada. Ent seks ei ole kunagi ainult seks. Seks ei pruugi olla ka vabatahtlik. Kas abordivastased on võtnud vaevaks küsida, kui palju esineb näiteks vägistamisi abielus?

Abordivastastele meeldib meelde tuletada, et loote süda hakkab lööma 21. rasedusnädalal. Nad jätavad seda meenutades aga kahe silma vahele tõsiasja, et Eestis tehakse aborti kuni 11. rasedusnädala lõpuni — ning 21. nädalani juhul, kui rasedus ohustab raseda tervist, kui sündival lapsel on raske vaimne või füüsiline tervisekahjustus ning kui rase on noorem kui 15-aastane või vanem kui 45-aastane (mis põhimõtteliselt tähendab kahte esimesena nimetatud põhjendust).

Kui abordivastased käsitavad abordi lubamist sammuna tsivilisatsioonis tagasi, siis küsin mina, mis on selle tsivilisatsiooni eesmärk. Kas mitte inimkonna kannatuste vähendamine? Ma ei ole kindel, et abordi keelustamine vähendaks inimkonna kannatusi, kuigi ma ei või väita ka vastupidist. Ent kindel on see, et abordi keelustamine ei kaota aborte maa pealt ära. Siis hakatakse neid tegema põranda all ja see tähendab vereloigus surevaid naisi.

Jagan põhimõtet, et tappa ei tohi. Ent ma leian, et tapmise keeld kehtib naiste ja meeste jaoks ühtemoodi. Leian, et meeste maailma mõrvad on sama hirmsad kui naiste maailma omad. On silmakirjalik pooldada surmanuhtlust, ülistada sõda — ja materdada maa sisse aborti teinud naist, keda niikuinii piinab süütunne elu lõpuni.

Viimaks. Ma ei ole feminist. Ma ei ole aborti teinud. Ja ma olen abordi vastu. Mul on piinavalt kahju kõikidest lastest, kes on naiste üskadest eemaldatud. Aga mul on piinavalt kahju ka kõikidest naistest, kes on elus sellise valiku ees seisnud ja otsustanud mitte sünnitada. Kahju on ka meestest, kes on abordi tõttu oma lapse kaotanud. Paraku ei tea paljud mehed ise sellest midagi ega peagi kaotuseks.