On levinud tõdemus, et kõige halvemad naised saavad endale kõige paremad mehed. Tegelikult ei kuku neile naistele suur õnn juhuslikult sülle. Pesuehtsate fuuriate omamisinstinkt lihtsalt ütleb neile eksimatult ette, millised mehed on oma loomupärases leplikkuses võimule kergesti allutatavad ja peaaegu jalamatiks tehtavad. Niisugused mehed ei jõua kedagi kosida, sest neid kosivad otsekohe naised, kes oma tõehetke ära tabavad ning seda varmalt kasutama ruttavad. Näilise või ka tegeliku hoolitsuse sildi all tõmbavad naised oma kaasadele pähe päitsed, korraldades nende elu ette ja taha, paremale ja pahemale… kuni pisiasjadeni välja, jätmata partnerile hingamisruumi ega õigust otsustada midagi ka ise.

- Saunast tulles paned selga selle pesu!

- Täna pead kindlasti juuksuris ära käima!

- Kas südamerohtu juba võtsid?

- Õhtul lähme minu sõbranna sünnipäevale!

- Sokid peavad olema sama värvi kas pükste või kingadega!

- Kas sa tõesti ei tea, et magustoitu süüakse dessertlusikaga?

- Mingeid erootikafilme sa vaatama ei hakka!

- Näita siia need meilid, mis sulle tulnud on!

- Jäid töölt tulekuga pool tundi hiljaks! Kus sa kolasid?

- Ma ju ütlesin sulle, et helistad sealt mulle iga poole tunni järel!

- Kes sulle sõnumi saatis?

- Kas sa tõesti ei näe, et prügikast ajab üle?

- Miks sa kananaha ära sõid, selles on palju kolesterooli?

- Issand hoidku, kust sa selle küüneseene endale hankinud oled? Niiviisi võid veel ka aidsi saada!

- Olen ma sinu näol alles risti kaela saanud!

Tegelikult meeldivad madamitele end kamandada laskvad “ristid” vägagi, kuid ega naised selliseid mehi veel seepärast austa, pigem kummardaksid nad hoopis vääramatu jõu ees. Ent rahuarmastavad mehikesed kannatavad ära kõik tänitamised, kuuletuvad vaikides, püüavad kõigest väest olla kaasa meele järgi, vajudes sellega veel sügavamasse sohu. Nad on kohustatud kogu oma elu tiirlema ühel orbiidil — hommikul rutiinsesse ametisse, mis jääb kaugele nende noorusunistustest, õhtul tagasi närvilisse pereellu, kus tuleb veeta kogu töövaba aeg kaasa valvsa pilgu, et mitte öelda terrori all. Oleks vähemalt töökohtki arendav, loovust võimaldav, mehe potentsiaalsete võimete vääriline. Küll peab aga mees oskama kõike kodus, muidu on ta käpard. Ta peab parandama kodutehnikat, tegema remonti, putitama autot, pügama muru ja hekki, istutama lilli, tegelema laste või lastelastega, suhtlema ainult omaste ringis, sest sõbrad on üldjuhul vastunäidustatud, jne.

Küllap on kõige õnnetumad need tuhvlialused, kes salamisi igatsevad mõnda meeste kolmest suurest fetišist: kas õlut, jalgpallifänlust või vaheldusrikast seksi. Aga ei! Õllekõht ja jalgpall on naise arvates lihtsalt rõvedad. Seks jah, ent üksnes monogaamse abielu raames! Nii armetu võimaluse taustal teeb ikka meele kadedaks küll, kui enamik mehi võib täiel rindel nautida kõiki kolme suuremat elumõnu ja märkimisväärne osa meeskodanikke omada samal ajal ka arvestatavat ühiskondlikku positsiooni. Mis jääb piinlejal muud üle kui edasi piinelda, leppides kõigest abielukohustuste täitmise ja oma pere jumaldamisega. Kui jagukski veidi julgust ka mõneks vallatuseks, tähendaks see mängu tulega ja tõsist kodust taplust selle sõna otseses mõttes. Näiteks mees, kes söandas oma naisele ette heita, et too rikkus seadust, kui avas mehe tagaselja temale tulnud kirju, paisati armutult põrmu. Ja naine, kes pärast 35-aastast abielu sai teada, et tegelikult on ta armas abikaasa kogu aeg gei olnud, asus oma 62-aastase vanamehe peast homoseksuaalsust kärbselapatsiga (!?) välja peksma, otsekui tahtes panna päikest tõusma läänest.

Kodukesksus on muidugi ütlemata armas, sest perekond olevat ühiskonna algrakuke. Aga samas, kui mõelda, et koolis peeti praegust tuhvlialust võib-olla väga perspektiivikaks ja suure tulevikuga noorukiks, kellest võinuks saada kes iganes; sai aga hoopis enamasti vaikiv tossike oma naise meelevallas. Mingi anne, mis mehepojas olemas oli, jäi paraku välja arendamata, sest kirjutamata pereseadused ei võimaldanud tal millelegi jäägitult pühenduda. Nii lepibki “tugevam” pool väikese inimese saatusega… ja läheb üldsusele kaotsi.

Aeg parandavat kõik haavad. Aga ka Unustuste jõel ei saa valedest tõed. Kas ühel tulehargil on ikka õigus ühiskonna algrakukese hoidmise nimel halvata oma abikaasa eneseteostust väljaspool kodu ja perekonda? Vahest on aeg küps üleskutseks “Kõigi maakondade ja linnade tuhvlialused, ühinege!” Loogem MTÜ Eesti Tuhvlialuste Liit (ETAL), kes astuks ühisrindena välja türanlannade ülemvõimu vastu tuhandetes kodudes ja võitleks allaheidetute koha eest Päikese all. Et nohikutest mehenatukesed ise vaevalt end avalikult tuhvlikangelasteks tunnistavad, tuleks loodaval liidul tegutseda anonüümsete alkohoolikute rühmituste põhimõttel. Küllap leitaks mingi kaval lahendus ka probleemile, kuidas saada tuhvlialused kodust välja oma ühingu üritustele. Liidu liikmeid peaksid aitama kolgatateelt elu peateele sotsioloogid, psühholoogid, kutsenõustajad, võib-olla ka astroloogid. Mõistagi ei saa spetsialistid ühelegi mehele väevõimuga pükse jalga tõmmata, kui too ise kõigest jõust vastu sudib, sest harjumuse jõud on suur: on ju omamoodi mõnuski enda peaga enam mitte mõelda ja alluda kõiges ning kõikjal üksnes kaasa diktaadile.

Perekondlikud probleemid võiksid ju jääda iga pere siseasjaks, kui need ei kujutaks sotsiaalset ohtu riigi intellektuaalsele võimekusele. Selmet anda oma ajale anne ja energia, kulub paljude pereisade aur enda kaasa lõputule ümmardamisele, et säilitada kodurahu. Realiseerimata end sotsiaalses plaanis, langeb kaduvikku suur hulk vaimselt võimekaid meeshingi, kelle kohta võiks öelda Fr. R. Faehlmanni parafraasides: “Ükskord oli üks mees. Ta sündis, kositi, suri. Enam ma temast ei tea. Aga see oli üks mees.”

Kas ikka oli mees?