Rainer Nõlvak: Tuumasaladus päevavalgele!
Sujuvate manöövrite tulemusena on Eesti riik sattunud uskumatusse olukorda: majandusminister Savisaarel on ainuisikuliselt võimalik sõlmida tõeline megatehing, millega viidaks Eestist välja kakskümmend miljardit krooni ning Eesti riik satuks esimest korda oma ajaloo jooksul sõltuvusse välismaisest elektrienergiast.
Kakskümmend miljardit on hoomamatu summa. See on peaaegu neli korda suurem kui iseseisvusaja algusest saati kogutud riigi stabilisatsioonireserv. Seda on 40 000 krooni iga Eesti palgasaaja kohta. Veelgi uskumatum on, et selleks tehinguks ei pea majandusminister isegi parlamendilt nõusolekut küsima.
Kuidas see võimalik on? Eesti Energial on vastus olemas — EE pole mitte riik, vaid ettevõte. EE teeb ise omad otsused, omaniku ehk riigi esindajaks on majandusminister ainuisikuliselt. Juriidiliselt on kõik kombes.
Stiilipuhas on ka rahva arvamuse kaasamise plaan. Keskerakonna valimisplatformis seisab, et K-partei korraldab tuumajaama asjus rahvahääletuse. Samal ajal on minister Savisaar salastanud eelmise aasta novembris valminud tuumajaama tasuvusuuringu ning keeldub tuumaprojektis osalemist üldse avalikult põhjendamast. Eesti keskkonnaorganisatsioonid on kolme kuu jooksul püüdnud saada vastust tuumajaama puudutavatele küsimustele, EE seisukoht on aga vankumatu — majandusminister käsib vait olla.
Mille üle siis rahvas teie arvates hääletama hakkab, kui andmeid varjatakse, härra minister? Miks on vaikimisvande alla pandud Eesti tuumateadlased, kes soovitavad pigem ühisprojekti Soomega? Miks te isegi ei kaalu kodumaise energiatootmise kava? Kas rahvaküsitluse lehel hakkab seisma — hääleta, kas soovid edaspidigi elektrit kasutada? Sisulise teabe varjamine ning teisalt rahvale tuumahääletuse lubamine pole kindlasti õige asja ajamine.
Ebaselge on ka see, milliste volituste alusel on peaminister Ansip otsustanud tuumajaama kasuks. “Me tahame Ignalina tuumajaama projektiga võimalikult kiiresti edasi minna,” lausus Ansip 14. veebruari pressikonverentsil. Senistes energeetikat käsitletavates arengukavades, mis on riigikogu heakskiidu saanud, pole sellist arengut määratletud. Kes on need “meie”, kes tahavad, härra peaminister?
Huvitavaid kokkusattumusi on veelgi. Leedu majandusministeeriumi esindaja väitis sügisel, et tuumajaama ehitamise otsus tehakse ära — nüüdseks juba möödunud — jaanuarikuus. Äsja, 5. veebruaril, teatas uudisteagentuur Reuters, et USA firma General Electric asub Ignalina tuumaprojektiks reaktorite tarnepakkumist tegema. Eelnevat arvestades pole välistatud, et otsus võib olla juba tehtud — miks me siin Eestis sellest kõigest midagi kuulnud ei ole?
Kas saab olla juhuslik, et nii pöördeline otsus, hüvastijätt Eesti energeetilise sõltumatusega, toimub just praegu, salastatud andmetele tuginedes, valimiste kattevarju all?
Kui tuumajaam oleks Eestile parim, siis miks peaks tõendusmaterjali ehk tuumajaama uuringut kiivalt salajas hoidma? Kui tuumaelektri hind oleks soodne, siis miks ei esitleta Ignalina tuumatehingut kõikides meediakanalites kui rahvusliku pääsemise sümbolit, nii praegu nagu raudteega ja kõige muu kättejuhtuvaga tehakse? Võrdluseks, raudtee tagasiost oli ligi kümme korda odavam kui Eesti plaanitav osalus Ignalina tuumaprojektis.
Tuumajaama kasulikkuse hindamisel toetuksin Prantsusmaa kogemusele. See on riik, kus on suurim tuumaenergia osakaal Euroopas. Prantslastel on ainsatena Euroopa Liidus kodumaine tuumareaktorite tootmise kogemus ning tuumakütuse ümbertöötlemise vabrikud. Prantsusmaal maksaks uue tuumajaama elekter 67 senti. Kui arvestame Baltimaade loomingulist ehituspraktikat ning olematut kogemust kaasaegse tuumaenergiaga, samuti kiirelt kallinevat tuumakütuse hinda maailmaturul, siis kujuneb tuumaelektri hinnaks vähemasti 75 senti. Võrdluseks, tänane põlevkivielekter maksab 35 senti.
Sisuliselt tähendab Leedu tuumaprojektis osalemine eestlastele elektrihinna kahekordistumist. Kaldun arvama, et enamik eestimaalasi ei ole seda Ignalinaga seotud fakti endale veel teadvustanud.
Tagatipuks säiliks ka praegune olukord, kus Eesti energiasüsteemi juhitakse Moskvast. Kuidas nii, meil on ju omad põlevkivielektrijaamad? Tõepoolest, kogu vajaminev elekter toodetakse täna kodumaal, kuid Eesti endiselt on Loode-Venemaa energiasüsteemi osa. Elektrivõrgu sagedust, mis muutuva tarbimise tõttu pidevalt kõiguks meie põlevkivijaamad hoida ei suuda ning seda reguleeritakse selles võrgus Volga jõel asuvate hüdroelektrijaamadega. Kui Venemaale viiv elektritraat peaks katkema, suudab Eesti täna varustada parimal juhul kümnendikku elektritarbijatest. Kelle huvides majandusminister õieti tegutseb?
Lihtne loogika ütleb, et riigi kodanike heaolu kasvatamiseks tuleb teadmiste ja tööga luua riigis uusi väärtusi, mitte importkaupa sisse osta. Ignalina tuumaprojektis osaledes tuleks Eestil igal aastal importida nelja miljardi krooni eest Leedu elektrit. Samal ajal oleks kodumaise energiatootmise kaasajastamisega võimalik tuua Eestisse märkimisväärselt uusi välisinvesteeringuid, luua erinevates Eestimaa nurkades uusi kõrgepalgalisi töökohti ning mis põhiline — tagada lõpuks ometi Eesti energeetiline sõltumatus. Ressursse meil selleks jätkub.
Usun, et majandusminister on Eesti rahvale võlgu mõned selgitused Eesti energeetikas toimuva kohta. Valimisedu nimel oleks ministril tark ka oma tuumaenergeetilise kiindumuse tegelik põhjus valijatele ausalt lahti seletada. Salatsemise jätkudes pole välistatud, et peame valimiste päeva edaspidi tähistama Eesti sõltumatuse kaotamise päevana.
Esmaseks sammuks ootame majandusministrilt Ignalina tuumauuringu avalikustamist. Õige hõlma ei hakka keegi.
