Kati Murutar: Armastame, karistame mehi

Hormoonid ja emotsioonid panevad naisi kujutlema mehi nendeks, kes nad üldse pole. Naised armuvad oma kujutluspildisse, oletatavasse potentsiaalisse. Mõne aja möödudes avastavad, et tegelik mees pole selline, nagu kujutletud.

Ehkki mees pole kunagi olnudki selline, nagu armuma pannud paleus, on hormoonide pilvist maandunud naine pettunud. Ja sama mõistusevastane kui tema kirg ja kiindumus olematu kangelase vastu on nüüd etteheited ja süüdistused selle pärast, et mees pole kunagi see olnud, kelleks kõikvõimas naiselik sigimistung nad ülendas. Ja nüüd alandab karistuseks. Ebaõiglaselt. Feministlikult.

Tutvusin äsja kelgukoertega. Mitte seriaalitegelastega Eesti seebivaramust. Alaska malamuutidega, keda üks abielupaar Toris kasvatab. Isane malamuut on emasest poole suurem, efektsem ja väliselt imetlusväärsem. Emane on küll õbluke ja vilgas, aga inimesed imetlevad ikkagi kogukat isast. Tegelikult teeb emane kelgukoer kelku vedades suurema osa tööst. Veab ja rügab, endal kodus kutsikad tissi ka veel ootamas. Isane on lihtsalt ilus. Huvitub kelgu vedamise asemel uudsetest jälgedest ja on igal hetkel valmis mõne võõra emase kannul jugama pistma.

Koerte perenaine naeris, et see on ju täpselt sama värk, mis inimestel — ka inimnaine tõuseb mehest kohusetundlikult varem, toimetab ka õhtul veel siis, kui “tugevam pool” ammu massi tõmbab, jagab end palju enamate rollide vahel ning suudab üheaegselt mitut asja teha ja multifunktsionaalselt paljusid vastandlikke ülesandeid korraga täita.

Hobustega on sama lugu. Täkud eputavad märade ees ja kaklevad omavahel. Kui lastakse — inimestest olenevate hobude puhul ka siis, kui lausa kästakse — teevad keppi. Ja siis mängivad edasi. Mis on ilus ja võimas vaadata. Aga tegelikult sama näiv ja petlik vaatemäng kui inimmeeste puhkamine ja mängimine. Märad on täkkude efektse madistamise ja müdistamise kõrval ligi aasta tiined. Varss imeb neil kõhu all. Ja samas on karja tegelik juht, vastutaja ja edasiviija juhtmära, mitte -täkk.

Lõvidel on aga ju suisa peen elukorraldus. Isane on imposantne — aga ülalpeetav. Tema kutsikaid ilmale toov ja kasvatav emaste haarem kütib toitu ka isasele, kes üksi vireledes üsna hätta jääks. Liiatigi peavad küttivad-kutsikatavad emmed kutsikaid ka isaste eest kaitsma, et need näljastena mugavusest ja hoolimatusest oma enese tittesid nahka ei pistaks. Inimmeestega on täpselt sama moodi.

Heh, see väljend — inimestega on samamoodi — tuletab mulle meelde ühe habemega anekdoodi. Vähe naljaka, aga väga elulise. Nagu need kõige olulisemad ja olemuslikumad asjad ikka naljaga pooleks räägitud saavad. Ema ütleb isale, et peaks teismelisele pojale seksist rääkima. Õpetab kimbatuses meest, et noh, räägi meheks sirguvale lapsele koerte ja mesilaste paaritamisest ja puha. Omavahele jäädes asubki papa ülesannet täitma: “Mäletad, kui me bordellis käisime, mis me seal siis tegime? Voh, koertel ja mesilastel on täpselt samamoodi.”

Nagu teiste loomaliikide puhul, suudavad ka homo sapiensi mehed korraga ainult üht asja mõelda. Ammugi teha. Lapse hoidmise kõrvalt majapidamistööde, liiatigi mõne “päris” töö tegemine käib neile olemuslikult üle jõu. Mehed magavad rohkem ja häirimatumalt, kui naiste kohusetunne ja aja planeerimise oskus — või üleplaneerimine — naised jalule ja tegudele sunnib. Ka inimmehed mängivad enda rõõmuks, samal ajal kui naised rügavad laste heaks ja heitlevad majapidamise eest. Tehes noid lõputuid rutiinseid toiminguid, millest hunnikut ega auku ei jää — ikka ja jälle süüakse kõik naise tehtu nahka ja määritakse ära.

Selle kaduvuse ja korduvuse pärast ei suudagi mehed naistega reeglina võrdselt kodutöid teha. Aga selle eest jäävad nad naistest võrreldamatult kergemini haigeks, taluvad mannetumalt pinget ning kardavad valu. Mõeldamatu oleks mõni “tugevama poole” esindaja kas või sellepärastki sünnitama sundida, et ta sureks sellega kaasneva valu kätte lihtviisiliselt maha. Naised on valmis kirjeldamatuks valuks. Teavad juba sünnitanuna, mis põrgu neid jälle ees ootab. Ja astuvad sellele üleinimlikule piinale ikka ja jälle vastu. Sünnitusmajad on täis vaevlevaid temakesi, kes käivad vabatahtlikult piiri peal ära, kohtuvad teispoolsusega — ja teevad kohutavatest kannatustest kiiresti toibudes mõne aja pärast seda jälle ja jälle.

Samal ajal kõlab igasugune isase looma nimetus — täkk, pull, kukk ja jäär — uhkelt, mära, lehm, emis ja kana aga armetult. Ja vaatamata sellele, kuidas elu näitab iga päev, et mehed on õrnad ja nõrgad — uuemal ajal jäävad vaesekesed ju ka erialaselt üha reeglipärasemalt naistele alla — kasutame inertsist ikka toda tugevama soo ekslikku-petlikku väljendit.

Ometi on mehed erinevalt edasipüüdlikest naistest, kes võrdlevad ennast ja oma võimeid-võimalusi enamasti võimalikult kõrge ja tubli analoogiga, osavad endale meeldima ja ennast lohutama, valides mannetu taustsüsteemi. Mis te irisete mu kallal, see ja too mees on ju nii- ja naasugune, mina olen kõvasti tegijam. Nood lühema eluea ja nadima tervisega isendid tohivad ja tahavad iga isu äratavat emast karata — nõudes vastu iga emase truudust ja armastust.

Lisaks on enamik mehi salaja — aga läbinähtavalt — arad ja mugavad, ettevaatlikud ja ettevõtmatud. Ja ikkagi oskavad naised hormoonidele ja emotsioonidele nii totaalselt alluda ja kuuletuda, et tormavad emase järjekindlusega ikka ja jälle armastama meest selle eest, kes ta pole. Ja karistama, kui selgub pidev ja vana tõde, et mees, kes on kogu aeg see, kes ta ikka olnud on, jääb enamuses eluvaldkondades ja -avaldustes naisele alla. Pimestavate, isaseid teenimatule troonile upitavate instinktideta poleks aga inimkonda olemas, sest tegelikkust otseti nähes, ilma et hormonaalsed imeprillid ees oleksid, ei näeks naised põhjust tavalistesse meestesse armuda ega neid raseduse vaevu ja sünnituse piinu taludes lastena paljundada.