Mahvalda: Jälk jõulutoit

Räägitakse, et inimene, kes on elus korra näinud, kuidas vabrikus vorsti tehakse, ei söö seda enam iialgi. Aga mina ütlen teile: kui te olete elus korra verivorsti tegemist näinud — siis ei söö te enam üleüldse midagi. Pärast säärase jõleduse nägemist lusikas enam lihtsalt ei tõuse.

Ühesõnaga, mina olen näinud. Peamine asi, mis verivorsti tegemiseks tarvis läheb, on üks surnud siga, õigemini see, mis temast üle jääb. Jäänused, noh, jätised. Ja kruubid või tangud, mina neil vahet ei tee. Ongi kõik.

Sea parem osa toimetatakse kõrvale, sellest tehakse inimese sööki. Praetakse ja küpsetatakse. Liha mulle maitseb, selle kohta pole mul halba sõna öelda. Aga verivorsti jaoks läheb tarvis peamiselt soolikaid ja verd. Soolikaid ja verd! Sitased soolikad roogitakse seest puhtaks, pestakse (kui ikka pestakse!). See on see kest, mille sisse vorst „pakendatakse”.

Kuidas see veri kätte saadakse, seda ma ei tea, aga eks ta sea surmutamise käigus kuskile nõusse lastakse. Igatahes solgitakse see ilge tangupuder verega segamini ja topitakse soolika sisse. Mingit maitseainet pannakse ka, aga ega see asja ei muuda. Nii et põhimõtteliselt tähendab see paljukiidetud verivorst verist tanguputru soolika sees. No on ju vastik!

Ma üldse ei aru ei saa, kuidas saab verd toiduks tarvitada. Jäkk, jäkk! Selle poolest on verikäkk ju ka ikka täiesti võigas asi. Ma saan aru, kui mingid rahvad kuskil Aafrika kolkas verd toiduks tarvitavad. Kui paremat pole, siis tuleb süüa, mda on, ei saa ju ometi ära surra. Aga eestlased on enda meelest ju eurooplased. Käivad kahel jalal ja oskavad lugeda (no üldjuhul oskavad). Kirjaoskus on ka levinud, tunduvalt laiemalt, muide, kui lugemisoskus. Aga vere tarvitamine söögiks pole ikka veel meelest näinud. Aru ma ei saa.

No ja sült — sült on ka ju täiesti ilge asi. Seda tehakse ju ka sellest, mis söödavast materjalist üle jääb. Kontidest ja rasvast. Väga peenike kunst pidi olema see süldikeetmine, räägivad mõned. Võib-olla on ka, aga haiseb see keedus igatahes vastikult. Kondid tuleb koerale anda, mitte inimesele. Rasva ei sobi isegi penile pakkuda. Vähe sellest, et rapetest valmistatud, sült näeb ju ilge välja ka, ja maitse on kohutav. Endast lugupidav inimene säärast jõledust ei söö.

No ja hapukapsas, mis selleski head on. Eespoolsetest on ta muidugi natuke süütum. Aga põhimõtteliselt ikka üks halvaks minna lastud asi. Ma saan aru, vanasti, kui söögiga oli kitsas käes, siis tuli kõik sisse teha, mis tegemist kannatas, ja näljaga ära süüa. Aga kui nälga ei ole, siis pole põhjust seda hukkaläinud kapsast jõhverdada. Kasulikud ained on sealt niikuinii solkimise käigus välja läinud ja köömned ajavad iga asja ainult hullemaks, paremaks ei tee nad midagi. Kõht hakkab ainult valutama, seda ma luban.

Hea küll, kui te ise oma kapsast solgutate, siis ise teate, aga kui turult peaksite ostma, siis ma hoiatan teid: need turumutid lasevad igaühel, kes tahavad, oma pesemata kätega räpasest kapsatünnist võtta ja suhu pista. Ise nad ka võtavad vahel tünnist lõuatäie, rapsavad käe oma mullase põlle sisse puhtaks ja võtavad veel teise lõuatäie. Nii et kui ostate oma jõulukapsa turult, saate arvatavasti ka solkmed kaasa. Palju õnne igatahes.

Põrgusse need jõulutoidud! Säästke oma sisikonda ja sööge inimeste sööki!