Repliik: Põrgusse pseudokristlased

Mida lähemale jõulud tulevad, seda rohkem leidub inimesi, kellel on äkki millegipärast jumalaga asja. Eile kuulutas luterliku kirik peapiiskop välja jõulurahu ja seda kuulutamist olid kikkiskõrvu kuulamas nii riigikogu kui ka valitsuse liikmed, takkapihta maavanemad, linnapead ja omavalitsusjuhid.

Kas tõesti kõik üritusel osalenud olid kristlased? Sellised, kellele jumalasõna ka tõesti midagi korda läheb? Kelle elus on kristlikul usul olemuslik koht, kes mõnelgi moel järgivad usukombeid? Pakun, et selliseid oli tühine vähemus. Enamikule ennast peapiiskopi sõnade paistel soojendanutele on täiesti kama kaks, mida Jeesus õpetas — ja et ta üleüldse midagi õpetas.

Enamikule neist riigiisadest, kes kristlusega flirdivad — ja seda nüüd, enne jõule, taas kord eriti jõuliselt eksponeerivad –, on Kristuse õpetus tegelikult võõras ja paljudele suuresti tundmatu. Hea veel, kui nad meieisapalve üles ütelda suudavad ja kümne käsu nimetamisel ei eksi. Paljudele meeldib lihtsalt kristlase maskiga poliitilist profiiti lõigata, sest vähemasti enne jõule on see tulus võimalus parema inimesena välja paista.

Lõpetage ära. Usk on sisemine asi. Pole mõtet sellega lehvitada, mõjub odavalt ja labaselt. Eriti kole on vaadata, kui enese “usklikkust” eksponeerivad endised kommunistid ja need, kelle kõigile teada olevad teod lasevad arvata, et nad ise oma elus ühtegi kristlikku põhiväärtust järginud ei ole.

Muidugi, terve Eestimaa on täis inimesi, kes käivad kirikus korra aastas, jõulude ajal. Mitte et nad kristlased oleks — lihtsalt niisama on ju kena südamlikku jutukest kuulata ja ette kujutada, et minagi olen hea inimene ja pääsen vähemasti pärast surma paradiisi. Siiski on suur vahe, kas säärane võltshardushetk pannakse toime naabrinaise silma all või kogu rahva ees, nagu mõningatele poliitikutele teha meeldib.