Tahtsin hoopistükkis kõnelda ühest sõnast, mis tuli mulle pähe hommikul kell pool kaheksa. Ma mõtlesin presidentide pääle ning meenus ka kummaline isik pealkirjaga Arnold Rüütel. Teate küll, see mees, kel õnnestus naeratades libiseda läbi okupatsiooniaja ning hiljemgi vältida kõvakaelalise norraka Quislingi saatust. Sain aru, et Presidendina pole tal ajaloos liiga palju teha. Omas geniaalsuses jäädvustas ta end ju Garandina!
Mõte ketras edasi. Britannia ajaloos oli periood, mida nimetati regendiajaks. Kunn oli tilluke ja valitses asemik. Regentstiili (Regency style) teame tänaseni. Ja siit ju suur võimalus kõigile unustet kolhoosikakkudele! Meil on Garant! On garandiaeg ja garantstiil. Ent kus ja kuidas ja kunas?
Kindel, et rõivamoes on garantstiili klassikaliseks näiteks sinised dressipüksid triiksärgi ja lipsuga. Lisagem valged sokid ja hallid lokid. Arhitektuuris arvaksin klassikaliseks garant-majaks pliiatspeentest jamapalkidest laotud jäletarekest. Ka AR tegi endale miski sarnase. Kõne- ja kirjapruugis teame me kõik garantstiili elujõudu; kui ma selle mõtte võibolla tohtisin lisada siia juurde. Madaltiheda garantstiilis prahitektuuri eeskujulikuks näiteks on vohav rebasekasvandus linnaservades – põlvelõhkujad. (Põlvelõhkuja on Asko Künnapi termin; garantstiil minu jagu.) Raha-Eesti ideaalmaja laguneb vähemalt viis aastat enne pangalaenu lõppu. Kutsun kõiki garandiajal elanud sõpru ja vainlasi märkima üles garandiaja jaburusi!
Ma ei taha Arnoldi-onu maasse tampida. Pigem osutan, et elu on imelik ja imeline. Me eesti-ilma servadel tuiguvad ja suiguvad mitut masti sündikaadid ja muu madalapalgaline idast toidetud segameelsus. Uued kingissepad kasutavad vabadust konservatiivseks irinaks. Teeme oma riigi hästi kiiresti tugevaks ja heaks.
