Delfi: Ansip lõpetagu jutlustamine

Kuigi Eestis ei ole ametlikult riigikirikut, on kristlus — täpsemalt luteri usk — eelistatud seisundis. Selle teadmise taustal võib tunda heameelt, et religiooniõpetus vähemasti esialgu gümnaasiumis kohustuslikuks ei saa. Sest vabatahtliku õppeainena võib seda koolides praegugi õpetada ning Delfi ei näe põhjust seda asjaseisu muuta.

Küll aga tekitab võõrastust peaminister Ansipi pettumus sellekohase seaduseelnõu läbikukkumise pärast, mille tulemusena realiseerub tema sõnul nüüd vabadus jääda harimatuks. Veelgi hämmastavam on aga see, et Ansip räägib südamerahus segiläbi usuõpetusest ja usundiõpetusest, neil kahel asjal üleüldse vahet tegemata.

Selle aasta kevadel lubas Ansip igasse arestimajja ja politseiprefektuuri palgata hingekarjase. Pole kuulda olnud, kas see kava on ka teoks saanud, ent Reformierakonna sümpatiseerimine kristlusega on pikka aega olnud silmatorkav. Reformierakonna peasekretär on lausa otsesõnu öelnud, et valitsuse ja kiriku koostöö on igati normaalne.

Kas see ikka nii on, on siiski rohkem kui küsitav. Eestis ei ole riigikirikut, aga rääkides usust peetakse alati silmas ristiusku. Sündivate erakondade õnnistamine kirikus, valitud presidendi õnnistamine kirikus ning otseülekanded jõulujumalateenistustelt, kus riigiisad ennast tublide kristlastena eksponeerimas käivad, ei sobi riiki, kus riigikirikut ei ole.

Reformierakond võib küll jumalat valimisvankri ette rakendades mõne hääle juurde saada, kindlasti jääb ta aga ilma nende, maailmavaate poolest muidu ehk oravaparteid pooldavata inimeste häältest, kellele hakkab vastu, kui endine kommunist peaministri isikus endale hingekarjase rolli katsub võtta.

Usk jäägu siiski igaühe eraasjaks, usundiõpe vabatahtlikuks.