Mäletame loetust, kuidas tuli võidelda eesti keele eest tsaariajal — nii, nagu sellest on “Mälestustes” Alamuse ja Tartu päevilt kirjutanud Oskar Luts.
Siin saalis mäletatakse ka isiklikult keeledispuuti, mida juhtis Mati Hint ja mis tipnes ajaloolise “neljakümne kirjaga”. Olime näinud ohtu eesti keelele vaid ühelt poolt — vene keele poolt. Mäletame, et keeleliselt oli nõukogude võim: vene võim.
Ajad on muutunud: oleme iseseisev riik ja meil on olemas asutused, millede esmaseks funktsiooniks on eesti keele kaitse — pean siin eelkõige silmas keeleinspektsiooni. Eesti keelt on ühel või teisel moel püüdnud kaitsta ka kultuuriministeerium ja haridusministeerium ja teinud seda vahelduva eduga.
Üldiselt oleme asutuste ja riigikogu tasemel keele-ohtudele reageerinud rahuldavalt. Mõne aasta eest Tallinna volikogus lahvatanud kired venekeelsete esinemiste asjus on küll jahtunud, aga probleem pole lahendust leidnud. Üleriigilise kuulsuse omandanud lausung „ei kommentaari! on saanud puht-eestikeelse poliitilise sõnavara lahutamatuks osaks.
Seda olulisem on täna rõhutada: lisaks minevikust jäänud ohtudele lähtub suur, isegi surmav oht eesti keelele mujalt. Ma mõtlen — maailma globaliseerumist. Keelelisel tasemel väljendub see inglise keelest lähtuva keelepruugi, sõnavara ja mõttemaailma tungimisega meie teadvusse ja ellu. Me justkui räägime eesti keeles, aga tegelikult mitte. Vanasti sõime memme tehtud kotletti, aga nüüd — burgerit, mäkki või muud taolist. Asi pole mitte selles, mida me just sööme, vaid selles, et me hakkame kaotama keelt, milles kirjutasid Koidula ja Tammsaare.
Mitmel korral teatris mõnda eesti algupärandit vaadates olen tabanud ennast mõttelt: kuhu on kadunud see kaunis keel, mida nad seal laval räägivad?! Ega keeleuuendused iseenesest ei ole pahad. Keel peabki uuenema, sest juurde tuleb mõisteid, mida aastate eest lihtsalt ei olnud. Me unustame aga, et sõnad nagu “läpakas”, “selver”, “sisselogimine”, “akii” jt ei ole meie enda omad. Ja isegi siis, kui näilikult ongi tegemist puht-eestikeelsete sõnadega, ei pruugi nad oma tähenduselt olla alati eesti-meelsed. Eestikeelse rüü taga on miski muu sisu.
Toon vaid kaks näidet. Selle asemel, et öelda “lõppkokkuvõttes”, ütleme me sageli — “päeva lõpuks”. Aga millise päeva lõpuks? Tänase? Homse? Ja miks mitte — lõunaks? Vastus on lihtne: tegemist on otsese tõlkega ingliskeelsest väljendist — in the end of the day. Küsimus pole mitte selles, kas see uus on hea, vaid selles, et kadumas on meie rahvusliku olemise üks osa — meie keel ja sellele vastav teadvus.
Näiteks vanasti öeldi “läks teisele tööle”, “sai parema koha peale”, “vallandati”, “anti kinga” jne. Nüüd on jutt — “uutest väljakutsetest”. Kes kutsub ja kuhu? Ja miks me igale kutsujale vastame?
Aga mis siis, kui tema kutsub ja me ei kuule? Ühesõnaga: imelik. Aga asi saab selgeks kohe, kui tuletame meelde, et tegemist on jällegi otsetõlkega inglise keelest. Ma mõtlen sõna: challenge. Ega tõlkel pole viga, aga unustatakse asjaolu, et tegusõna kolmandas vormis võib see inglise keeles tähendada ka vaimupuuet, idiotismi nõrgimat vormi selle sõna meditsiinilises mõttes. Sõna challenge on inglise keeles ja poliitilist korrektsust taotlevas maailmas üldse ülekoormatud: lühikese inimese kohta tuleb öelda “vertikaalselt väljakutsutud”, koolis õppiva logardi kohta — “akadeemiliselt väljakutsutud“ jne.
Ükski nendest näidetest pole välja mõeldud. Olles mõtlematult tõlkinud ingliskeelse sõna eesti keelde ja seda kasutades oleme kaela saanud olukorra, kus isegi Eesti inimesed hakkavad kahtlema, kas sõna “neeger” ikka tohib öelda või ei. Ja kooliõpetaja mõtleb kaks korda, enne kui hakkab seletama “Tom Sawyerit” või “Onu Tomi onnikest”.
Lühidalt siis: mitte kellegi kurjade vandenõude pärast, vaid nende protsesside tõttu, mis maailmas toimuvad, on eesti keel ohtu sattunud. Ei liialda: globaliseeruvas maailmas peame me küsima — kas eesti keel jääb elama või mitte.
Maret Maripuu pidas selle kõne riigikogus 17. oktoobril (toim).
