Harri Kingo: Joomine ja kultuur

Väga sage on meie meedias ja avalikus sõnakasutuses väljend “joomiskultuur” (ka ”joomakultuur”), mida millegipärast kasutavad isegi need, kes avalikult seisavad üha vähema joomise ja üha enama kultuursuse eest. Sama sagedased on alkoholismi käsitlevates artiklites viited rahvastele ja riikidele, kus olevat selline “joomiskultuur”, mida meile eeskujuks seatakse ja mille me peaksime justkui oma joomistes saavutama.

Tuleks siiski lahus hoida sõnad ”joomine” ja ”kultuursus”. Tõde on, et kultuursus ja joomine on teineteist otseselt välistavad. Me teame seda elust enesest — mida rohkem juua, seda vähem inimeses kultuursust järele jääb, mida vähem juua, seda enam ta oma kultuursust säilitab. Kainus on inimese kultuursuse paratamatu eeldus ja tingimus, seevastu sea kombel täis joomari kultuursus oma okse ja pori loigus on täielik null.

Jutud meie “joomiskultuuri” tõstmisest on sisult absurdsed, sest selle all mõeldakse võimatut — joomise ja kultuursuse samasust. Nii tekib täiesti väär mulje võimalusest joomist ja kultuursust ühitada, seostada, siduda või ühe läbi teist omandada — joomise läbi kultuursust, kultuursuse läbi joomist. Sellisest mõttetust sõnakasutusest ja reaalelu täielikust ignoreerimisest tuleneb väga laialt levinud arvamus: ”Tuleb õppida kultuurselt jooma”. Selle ”mõtte” sisu on täielik totrus — see tähendab, et meil tuleb õppida olema kultuurselt kultuuritud.

Joomise ja kultuursuse ühitamist kasutavad väga laialt, ja ilmselt ka edukalt, meie reklaamigurud, kelle targa käe all valmivad üha kõrgetasemelisemad reklaamiklipid näitavad joomist kui midagi ainulaadset, eksklusiivset, sügavalt kultuurset, isegi vaimselt hingestatud ja äravalitute tegevust. Kui teada reaalelust joomise ja kultuursuse teineteise välistavust, siis on selliseid reklaame nende reaalsust eitava absurdi tõttu vaadata naljakas, kuid ka hale ja kurb.

Kahjuks on meie teadvuses ja vastavalt ka keelekasutuses joomine ja kultuursus juba ühitatud. Sõna “joomiskultuur” on enesestmõistetav ja sedavõrd laialdaselt käibiv, et need reaalsuses teineteist välistavat asjad on meie eesti ajudes juba kenasti üheks kokku sulanud. Nii on täiesti tavaline, et üldrahvalikke joomapidusid nimetatakse meil üldrahvalikeks ja isegi kogupere kultuuriüritusteks (näiteks Õllesummer), ning et enese labast kultuurist ära, eemale ja üldse auti joomist peetakse meie kultuuri ja meie kultuursuse osaks ja tahuks.

Paraku, isegi alkoholi vastu võitlemise käigus räägitakse siiralt ”joomiskultuuri” tõstmisest, täiustamisest, selles Euroopasse jõudmisest jne. jms. Kuid mõelgem veidi — ei saa ometi kultuuriks või kultuursuseks pidada kultuuri ja kultuursuse teadlikku minetamist, kaotamist, otsest hävitamist. Väljend “joomiskultuur” aga just midagi sellist sisuliselt väidab ja eestlaste ajudesse kinnistab. Ometi, selliseid kultuursust ja joomist mistahes vormis ühitada püüdvaid mõisteid (ka “õllekultuur”, “veinikultuur” jt.) võiks avalikus meedias ja esinemistes vältida.

Ärgem nimetagem kultuuritust osaks kultuurist ja kultuursusest — nagu me ei nimeta valetamist osaks aususest ja varastamist osaks seaduskuulekusest. Muidu jõuame varsti siira jutuni “narkokultuurist”. See on juba sama ”tark” kui midagi siiralt seletada valetamise, varastamise või kuritegevuse kultuurist ja nende tõstmise vajadusest! Reaalselt pole üldse oluline, millises kaunis lõhnabuketis ja värvigammas ainet H2C5(OH) — alkoholi — enesesse manustatakse. Täpselt sama mõju ka tagajärg on sellel ikka. Ja see mõju on otse vastupidine mistahes isiklikule või ühiskondlikule kultuurile ja kultuursusele.

Asi on väljendiga “joomakultuur” märksa sügavam kui lihtsalt sõnamäng või väljendumise ebatäpsus. Keeles väljendub meie teadvus, selle seosed, meie arusaamad, meie väärtused. Meil laialt käibiv keelekasutus näitab, kui kaugel me juba oleme kainest ja normaalsest maailma ja iseendi nägemisest ning mõistmisest. “Töökas varas”, “meisterlik peksja”, “tubli kelm”, “lugupeetud kurjategija“ — jah, keel võimaldab sellist absurdi öelda. Kuid kui me ka tõsimeeli nii mõtleme, pole asi enam pelgas sõnakasutuses, vaid meie mõtlemises ja väärtushinnangutes tervikuna. Sama siis ka joomise kultuuri-kultuursuse kohta — see pole lihtsalt sõna või väljendus — see on kahjuks juba meie üldlevinud mõtteviis.

Joomine ongi meie teadvuses osa meie kultuurist. Sisult on see mõtteviis sama absurdne, kui arvata, et rumalus on osa tarkusest, valetamine on osa aususest, ebaeetilisus on osa eetilisusest, kuritegevus on osa seaduskuulekusest jne. Kahjuks on selline kultuuri ja kultuuritust ühendav mõtteviis alkoholi puhul massiliselt levinud ja kirjutatakse tõsimeelseid artikleid ja siiraid traktaate sellest, kuidas oma sellelaadse kultuurituse taset tõsta, kuidas selles jõuda Euroopa tasemele jms. absurdi.

On sõnad “komme”, “kombestik”, “tava“ — ehk veel paljutki, mida saab mingis kontekstis kasutada joomise iseloomustamiseks. Rääkigem itaallaste, prantslaste jt. veini joomise tavadest ja kommetest. Sama inglaste ja sakslaste õllelembuse, venelaste vodka joomise ja jaapanlaste sake jms. kohta.

Kuid “joomiskultuur” jms. on täielik jamps — see on joodiku arusaam, mõtlemine ja vastavalt ka sõnakasutus. Eriti äraspidine on, kui karskuse eest võitlejad ise selliseid väljendeid tarvitavad ning nii ka joomisest ja kultuurist mõtlevad. Vastupidiselt oma ilmselt nii õigetele taotlustele kinnistavad nad meisse lausa rahvust hävitavat mõtteviisi.