Meie aja kangelasel, tuhandete lemmikul, Delfi kommentaatorite meelismehel Peeter Ojal, tundub, seda võimalust ei ole. Sest miks muidu näeb ta meie ümber ainult korralagedust, mida püüab omal käel likvideerida — rusikatega vehkides ja hirmsasti sõimates. Lugedes tema kirjutist 17. aprilli Eesti Päevalehes, kus ta õigustab ja põhjendab rullnoka läbipragamist, kipub vägisi peale mõte: armas Peeter Oja, millal naine teid viimati kallistas? Millal ta viimati teil õrnalt ümbert kinni võttis, hellasti suud andis ja kõrva sosistas: Peeter, sa oled imeline mees, sa oled mulle lõpmata armas?

Ei või meie seda teada. Aga suur kurbus peab selles mehes elama, miks ta muidu sedasi teotseb. Ja tõeline kurbus asub mehesse ikkagi siis, kui teda ei soojenda naise armastus. Eks ole ka hingetohter Anti Liiv toda kuulsalt autopesulaintsidenti silmas pidades küsinud: “Kes oli see naine, kes istus autos, kelle silme all see pasunasseandmine käis, vaat seda ma ei tea.” (Delfi ajaleht 1. aprillil 2006). Ja eks ole poliitik Igor Gräzingi Peeter Ojas pisaraid aimanud: “Aga kogu Oja pullitegemise taga on alati aimata nukrat alatooni — naeru taga on klouni pisaraid tunda.” (Sealsamas) — Eks tunnistanud nukrust naeru taga Oja isegi, kui Marianne Mikkole Seewaldit soovitas (EPL 06.04.2006).

Aga kui Peeter Ojal ka praeguses eluetapis naistega ei peaks vedama, siis rahva armastus kuulub temale ometi. Ja seda ei olegi nii vähe. Ilmaasjata pahandab ta Delfi kommentaatoritega! Need toetavad teda ja tema metsasanitari tegusid peaaegu sajaprotsendiliselt. Sellal kui enamikule avaliku elu tegelastele võiks soojalt soovitada hingerahu huvides Delfi kommentaarium sirvimata jätta, siis Peeter Oja on vaat et ainuke mees, kellele tuleb kommentaaride lugemist soojalt soovitada. Mis siis, et need on anonüümsed. See nime ja näota mass, hea Peeter Oja, toetab teid soojemalt ja südamlikumalt, kui arvata oskate. Oleks arrogantne jätta nii laialdane ja siiras toetus tähelepanu ja tänuta.

Nii et tegelikult oleneb kõik siin ilmas ikka sellest, kuhu pilk pöörata ja missuguseid hääli kuulda võtta. Ega see on ju kõik õige, mis Oja praegusaja üleüldist meeleseisundit (mis võõra sõna “mentaliteet” vasteks võiks sobida), ehk peaks koguni ütlema — meelehaigust — diagnoosides ütleb. Tõepoolest: nõnda, nagu üleval, nõnda ka all. Nõnda nagu õilmitsevad ülbus, hoolimatus ja ahnus Toompeal, nõnda õitsevad nemad ka all-linnas, jalakäijate ülekäigurajal ja autopesulas.

Aga samamoodi kehtib: nii nagu sees, nõnda ka väljas. Me näeme ikka seda, mis meie endi sees juba olemas on. Korrapidaja hingeeluga inimene leiab ikka korralageduse, milles hakata korda looma. Arst näeb vaat et igaühes haigust, millele tema rohtu teab. Hullu meelest aga on hullud ju ikka kõik teised tema ümber, mitte tema ise — tema ise on pigem selle üleüldise hullumaja direktor.

“Kangelaslikkus”, millega Peeter Oja on asunud Eesti ühiskonna meeleseisundit ravitsema, avaldab paljudele muljet — nii Delfi kommentaatoritele kui ka poliitikutele (lugege ikka seda Delfi ajalehte). Ta peegeldab, kajastab ja võimendab väga paljude inimeste meeleseisundit. Need on poliitikas pettunud ja elu edenemise lootuse kaotanud inimesed, kelle meelest saab õiglust jalule seada veel ainult omakohtu korras. Peeter Ojal on mõju ja mõistjaid “nii üleval kui ka all”, sest: tema “sees” on see, mis on “väljas”.

See on parim võimalik kapital alustamiseks poliitikas. Ja kui ka Peeter Oja pole veel tõepoolest eneses teadvustanud soovi Eesti elu poliitikuna edendada, siis alateadvuses see soov juba liigutab. See pole kindlasti ilmaasjata, et ta pärast Delfi-preili ja kommentaatoritega kurjustamist kohe jälle presidenditeema kallale asub, ilma igasuguse loogilise üleminekuta. Delfis alanud kampaania “Peeter Oja presidendiks!” on Oja teadvusse oma jälje jätnud. — Ja teda tõepoolest oodatakse! Nii üleval kui all, nii poliitikute kui ka “rahva” seas. Kas küll kohe presidendiks, aga mõnda omavalitsusse ja riigikokku kindlasti.

Ent kui Peeter Oja mõnikord peaks taas tundma seda jõuetut viha, mis ajab ropusti kurjustama ja rusikat verega määrima, siis võiks tema Delfi toimetusest läbi astuda. Ma tulen siis kah kohale, teen talle ühe suure sooja kalli ja ütlen: Peeter Oja, te olete imeline fenomen ja fantastiline mees, kuigi ma peksu ei poolda ja sõimu ei imetle. Aga ma imetlen teie võimet kõnelda ja toimida Eesti praegusele meeleseisundile vastu hakates ning ühtlasi oma mõtte ja teoga sellele täieliselt vastates. Kui teid olemas ei oleks, tuleks teid lihtsalt välja mõelda.