Aivar Pohlak: Elu kandiliste laudadega restoranis

Sattusin talvel ühes Eesti suvituslinnas restorani, kus ma varem polnud käinud — restoran oli tühi, kaunilt ja hubaselt sisustatud ja ma istusin ja sõin restorani ainsas ümmarguses lauas, mis asus taga paremas nurgas ja ei mõelnud selle laua tähendusele sugugi.

Nädal hiljem läksin sinna tagasi, aga ümmargune laud oli hõivatud, seal istusid ainsad külastajad ja ma valisin kandilise laua küünaldega lõuka kõrval ja taibates küsisin perenaiselt, kas peab paika, et tühja saali astuv inimene valib ümmarguse laua ja ta vastas, et see on tõepoolest alati või peaaegu alati nii ja et teisena valitakse laud küünaldega lõuka juures.

Istusin lõuka kõrval kandilises lauas ja mõtlesin meist, inimestest — inimlikkuse puudus meie elus peab olema suur, kui ümmarguse laua poolt pakutav lootus ja lähedusevõimalus meile sedavõrd korda läheb; ja kui haavatavad me oma üksinduses oleme ja kuhu see välja võib viia, kui me endast arusaamist enda vastu kasutame — ma ei kõnele enam sellest restoranist, sest usun, et too ilus söögikoht aitab muuta maailma kaunimaks — pean silmas inimese alateadlike vajaduste rakendamist omakasupüüdlikel või inimest allutavatel eesmärkidel.

Ja mõtlesin taas sellele, kuidas näiliselt tühised kujundid ütlevad meie kohta kõik ja kui sõltuvad me oleme oma alateadvusest — kuigi restorani kujunduses oli kasutatud kavalust, võib seal kogetud kujundit võtta ka sõbraliku tähelepanu juhtimisena meid elus ümbritsevale kandiliste laudade rohkusele ja inimese vajadusele leida oma elus vähemalt üks ümmargune laud — lähedane ja inimlik inimene ja inimlik elu.

Küllap on see ümmargune laud hulga kandiliste seas tolles restoranis üks süütumaid näiteid inimese lähedusevajaduse ja üksindustunde kasutamisest turunduses, sest too laud võib ka tegelikult pakkuda meile tavalisest enamat lähedust, eriti siis, kui oleme harjunud istuma vaid kandiliste laudade ääres ja avastame võimaluse nihutada tool kaaslase poole — nii otseses kui kujundlikus mõttes — ilma, et laua loogika seda keelaks ja juhul, kui restorani üldine õhkkond toetab meie mõtete ja tegude väljumist igapäevaselt käidavatelt radadelt.

Nii saame tuge lootusele, et meid ümbritsevas kandilises ja teravate nurkadega maailmas on võimalik leida oma ümmargune laud, lootusele, et maailmas on olemas inimlikkus, lähedus, õrnus, rahu ja tasakaal ja õnn, ja lootusele, et meid ümbritseksid mõistvad sõbrad, kuigi lähedusevajaduse ja üksindustunde kasutamine kauplemises toob nende asemele pigem äripartnerid ja kliendid või iseenda kliendiks olemise ja ajastu loogika on asendanud tunded huvidega. Küllap tahaksime kõik, et meie elus oleks rohkem ümmargusi laudu — ma ei tea, kas oleks hea, kui sellised oleksid kõik lauad –, aga vähemalt sama oluline on, et elu tähendused — see laualugu kaasa arvatud — oleksid meile maailma ja iseenese mõistmisel abiks ja toeks ja neid mõistmisi ja meie üksindustunnet ja lähedusevajadust kasutataks meie toetamisel ja mõistmisel, mitte vastupidi.

Kuigi ajastust lähtuv elu loogika toimib siingi — asjaolu, et meile müüakse asju läbi meie jaoks oluliste tunnete, kinnitab ütlust, et loodus ei salli tühja kohta, sest tavaelust kadunud inimlikkus tuleb meie juurde tagasi läbi turunduse — on tarbimisajastu — pakkudes lähedust ja leevendades üksindust, kuigi petlikult, sest kaubanduskeskustes koos laupäeva ja pühapäeva veetes või ennast seebikate kangelastega samastades oleme üksteisele lähemal vaid näiliselt — ja kõik, mis elus olema peab, ei ole kuskile kadunud, vaid võtnud lihtsalt ajastule omase vormi ja leidnud ajastule omase koha.

Nii on üksindustunde ja lähedusevajadusega, kõige inimlikumate tunnetega, mis saadavad meid emaihust väljumisest peale — olulise aja oma kujunemisest oleme olnud teise inimesega üks ja see ei ole hiljem enam võimalik, kuid mälestus ja sellest lähtuv instinkt jääb ja see on hea -, aga kurb on ikkagi ja pähe tuleb mõte, et kui meie tundeid on nii lihtne ära kasutada, siis peaks olema sama lihtne ka õppida tundma iseennast ja oma vajadusi, turunduskursuste ja business school´ide asemel peaksime võtma vaid inimese mõistmise ja tarkuse tunde — nii saab vähemalt iseenda jaoks muuta ajastu loogika toimimist ja küllap läbi selle lõpuks ajastut ennastki.