Aivar Pohlak: Meie ja maailm meie ümber

Kuna kommunistlikuks pürginud või vähemalt sellest pürgimisest kõnelenud riik, mille osa meie, eestlased, olime, hävitas klassideta ühiskonna tekitamiseks rahva väärtuseid kandvat osa, siis on loomulik, et oleme praeguseks olukorras, kus huvi mõelda maailma ja inimese arenemisest ei ole suur ja vaimne jõud on enamasti allutatud majandusliku edu saavutamisele — see oli liikumisvabaduse kõrval inimesi enam häirinud asjaolu ja hõlpsalt hoomatav — või siis on vaimsuse tähendus meelelahutuslikus, lõõgastavas või aega täitvas tegevuses.

Sama loomulik on, et elu toimimise mehhanismide järsk muutus ajal, mil loodi internet ja võeti kasutusele mobiiltelefonid, pidi paiskama meid teise äärmusesse, kuigi küllap viib elu pendliloogika meid peagi taas läbi nullpunkti, sellesuunalise liikumise algust on juba märgatagi — tinglikult järgmine põlvkond peale neid, kelle kujunemine kulges rahateenimise võimaluste avanemise ajal, tunneb huvi vaimsuse vastu, kuigi omal moel, sest internet, mobiiltelefon, MTV ja muugi on jätnud oma jälje ja võimalust vaikseks üksiolemiseks, mil mõtlemine saaks kujuneda harjumuseks, ei teki sageli lastelgi.

Kui aga vaadata kaugemale, ühiskondadesse, mida oleme harjunud nimetama läänelikeks ja demokraatlikeks, siis tuleb pähe küsimus, et miks on sarnane olukord sealgi hoolimata sellest, et need riigid pole kommunistlikeks pürginud ega ole neil olnud ka sõna ja mõtte piiramist, vähemalt pole keegi meile sellest kõnelenud ja piirid on neil olnud kogu aeg lahti, kuigi jah, möödunud sajandil oli Euroopas kaks suurt sõda, neist esimene üks inimpõlv enne teist ja üks inimpõlv peale teist tuli vaid äärmuslikku vaimsust tunnistav hipiajastu ja üks inimpõlv peale hipiajastut algas tasapisi tarbimisajastu, kuigi paarikümne aasta pärast võib-olla nimetatakse seda kuidagi teistmoodi.

Teame, et see, kust tulime, polnud meie riik ja seal juhtus palju halba, kuigi siis oli rohkem vaimu ja mõttega seotud tegemisi ja sellest, kuidas maailma paremaks ja ilusamaks teha unistasid ja kõnelesid paljud — see oli keelatud, ehk sellepärast -, aga nüüd on Narva jõe peal kindel piir, mis on hea, sest seda julgemalt saab saata oma mõtte teisele poole jõge hulkuma, kui vaim nälga jääb ja keha on turvaliselt siinpool, kus meil on oma maa ja võimalus kaitsta ja arendada väärtuseid ja taastada vaimse jõu allikaid, nagu ka arendada materiaalset heaolu ja turvalisust ja teha seda paremini, kui eales varem, aga me oleme kaotanud võime tunda ära olulist, vähemalt väärtuste osas ja miskipärast ei taha ma pidada ennast täna enam eurooplaseks, kuigi tahan elada siin, aga see on ka loomulik, sest küllap on tegelikkus alati erinev unistustest ja sellest, mida me endale ette kujutanud oleme või mida meile räägitud on ja kellegi majja elama asumine annab maja ja elanike kohta enamasti teistsuguse pildi, kui neist enne oli.

Kuid imestama paneb ikka, et miks selles läänelikus, demokraatlikus ja vabas ühiskonnas ei ole peaaegu üldse vaba mõtlemist ja samamoodi on sõnaga, mis oleks nagu iseend kammitsasse pannud või äkki ongi läänemaailmas toimunud Karl Marxi poolt kuulutatud tööstuse areng koos töölisklassi enamusena võimule tulemisega mitmes tähenduses korraga, ja see on muutnud ühiskonna selliseks, kus kõik on võrdsed — ühesugused tarbijad, ei enamat — ja riigikord demokraatlik, mis peaks tähendama, et võim ei ole ühegi ühiskonnakihi käes ja neid kihte õigupoolest ei olegi, aga võimu olemine mitte kellegi käes ei ole võimalik ja kui me nüüd tõepoolest oleme marksistlikus ühiskonnas, siis kõlab see naljakalt ja võib-olla ka kurvalt.

Ja mulle tundub, et läänelik demokraatia on kriisis, sest ta võtab endale õiguse teha lõplikke otsuseid ja anda lõplikke hinnanguid ja selle põhjuseks võib olla ühelt poolt vaimsete väärtuste tähenduse muutus — moraali ja eetika asemel on tegevuse aluseks reeglid ja seadused ja igal pool argumendina kõlbav läänelikkus-euroopalikkus — ja teiselt poolt kohanemine, mida võiks kirjeldada nii, et aeg on olnud piisav saamaks selgeks sellise ühiskonnakorralduse juures sisulise võimu omamiseks vajalik — kontroll meedia ja selle kaudu avaliku arvamuse üle — ja valikut, mis pakuks vaimset arengut või vähemalt tähtsustaks seda sisuliselt ja kõneleks lahendustest läbi isiksuse arengu, ei pakuta — on vaid vasakpoolsed ja parempoolsed ja tsentristid ja leiboristid ja konservatiivid ja vabariiklased ja demokraadid ja sotsiaaldemokraadid ja küllap mõned veel, aga ma ei tee neil vahet, kuigi selles osas võib viga ka minus olla.

Kuigi võiks ehk arutleda niigi, et vaimsust ja isiksuse vaimset arengut — ma ei pea silmas traditsioonilises koolisüsteemis antavat õpetust — pakutakse riiklikult, sest iseseisvalt mõtlev inimene ei ole manipuleeritav ja iseseisvalt mõtlev rahvas kestab ja teda on raskem kasutada lihtsa tarbijana, ükskõik, kas pidada silmas vaid asju või ka mõtteid ja tõekspidamisi ja nii on vast lõpuks võimalik muuta ühiskonnas toimivaid võimumehhanismegi ehk siis seda, mida meedia meiega teeb, ja see on ainus viis eestlaste, kui rahva, ellujäämiseks ja mul on alati häbi, kui näen, kuidas ideid müüakse nagu asju, sest see näitab, et me peame iseendid rumalateks ja arenemisvõimetuteks ja vägisi tikub pähe, et meie rahva olukord oleks veelgi hullem, kui polnuks viitkümmet aastat okupatsiooni rahvaste vanglas, aga see mõte ei pruugi õige olla.

Ja on korraga lihtne, naljakas ja kurb tõdeda, et elu on läinud nii ja vahel tundub, et kunagine Noorte Hääl oli sisukam ajaleht, kui mõni praegune, sest seal oli lugemist vähemalt ridade vahel ja see ei ole minevikunostalgia, sest ma ei igatse seda aega tagasi, vaid soovin, et käiksime oma demokraatia ja vabadusega targemini ümber ja viiksime elu edasi ja ei laseks takistada ühiskonna arenemist, sest isiksusest lähtuvat mõtet on meediavõimu all ägavas ühiskonnas lihtne hävitada ja nii kaob meil võimalus olla osaline ajaloo tegemises ja seda nii riiklikul tasemel, kui mujalgi, — ei tohiks olla tore elada maailmas, kus suurim vaimne elamus on naljakas reklaamiklipp ja päeva parim mõte tuleb siis, kui valime restorani või baari, kuhu õhtust sööma ja õlut jooma minna — ja on halb, et me hakkame kaotama, nagu teisedki läänelikud ja demokraatlikud ühiskonnad, võimet mõista meist erinevaid kultuure ja tavamõtetest erinevaid mõtteid ja arvame, et elame ainuõiget elu ja et maailma paremaks teha soovivad vaid poolearulised, kes tuleks ühiskonnast isoleerida — see kõlab veel enam sellena, mida oleme harjunud marksismiks või suisa marksismiks-leninismiks pidama.