Kaarel Tarand: Sport vajaks uut juhtimist
Meelelahutuslike ülesannete täitmiseks võib, aga ei pea ühisest kassast toetusraha andma, rahvatervise parandamiseks aga kindlasti.
Nii mõnigi tahaks küllap ülesannete hulka lisada oma riigi kodanike rahvusliku eneseteadvuse tõstmise, kuid nagu sõnast selge, paikneb eneseteadvus peas, mitte lihastes, mistõttu julgen iga eesti keele ja kirjanduse või ka ajaloo või geograafia õpetajat üldhariduskoolis pidada rahvusliku eneseteadvuse kultiveerimisse tippsportlasest suurema panuse andjaks.
Sportlase tõusmine suurvõistluse pjedestaalile võib küll vallandada hetkeks tugeva emotsioonide voo, kuid loota sellele rahvulikus kasvatuses püsivate tulemuste saavutamisel võrduks usuga pangas või piimakombinaadis, et võiduka sportlase nägemine televisioonis kihutab vaataja otseteed ja kasvõi keset ööd laenu võtma või piima ostma.
Iga püstitatud eesmärgi saavutamiseks peab kehtestama mõistlikud mängureeglid ja valima parima juhtimisskeemi võimalikest. Pole juhus, et globaalse julgeoleku küsimused on antud välis- ja kaitseministeeriumi, mitte põllumajandus- ja justiitsministeeriumi valitseda.
Oma tähendus on sellelgi, et saavutusspordi juhtimine on antud Eestis kultuuriministeeriumile, mille valitsemisalas paikneb muudki meelelahutust. Sellest järeldagemgi, et Eesti riikliku spordipoliitika sisuks on eeskätt meelelahutuse pakkumine. Rahvatervise parandamisele suunatud eesmärgid on teisejägulised või puuduvad hoopis.
Eks neid viimaseid olekski raske sportlaste toel taotleda, sest tippsporti tehakse riski piiril ja piiri taga, mis tähendab rohkesti vigastusi ning pöördumatut ja enneaegset tervisekaotust. Kuidas oleks võimalik tippsportlaste toel propageerida elutervet pikaealisust, kui kõrge vanaduseni venitavad välja vaid väga üksikud endised sportlased?
Tõsi, ammused olümpiavõitjad-tippmaadlejad Väli, Käpp, Palusalu ja Kotkas elasid küll üle keskmise ning seda hoolimata keerulisest elusaatusest, kuid toonase tippspordi nõuded olid ka lapsemäng võrreldes praegusega.
Ma usun, et sportlased ja eriti spordijuhid tunnevad end kultuuriministeeriumi valitsemisalas suhteliselt mugavalt — vastasel juhul oleks juba ammu algatatud vähemasti arutelu juhtimise ümberkorralduse vajaduse üle. Mõistetav, sest tihedam seotus haridus- või sotsiaalsüsteemiga tooks kindlasti kaasa lisakohustusi, mitte aga tingimata eesõigusi või raha.
Kui valida, kas riiklikku spordisüsteemi peaks juhitama sotsiaal- või haridus- ja teadisministeeriumist, langeb valik viimase kasuks lihtsatel põhjustel.
Esiteks, kehakultuuri infrastruktuur (ja eriti väljaspool suuri linnu) — staadionid, spordihallid, võimlad, ujulad — kuulub niikuinii koolidele ja on ka spordiklubide tegevuse (tasuliseks) baasiks. Ei tundu ju eriti otstarbekas jagada raha kultuuriministeeriumilt olümpiakomiteele, sealt alaliidule, sellelt klubile, mis kannab võimla rendi raha koolile, kuhu raha võiks haridusministeeriumist ka otse jõuda. Parem, kui kool/omavalitsus ei seisa dilemma ees, kas anda koolinoortele spordirajatised pidevaks kasutamiseks tasuta või püüda neiltsamadelt spordiklubi kaudu “omatulusid” teenida.
Teiseks, õppekavas kohustuslik kehaline kasvatus on tänaseni mõistlikul viisil muu sporditegemisega sidumata. 4-5 korda nädalas mingi spordiala trennis käijate jaoks on kooli kehalise kasvatuse tunnid niikuinii mõttetud, kui aga neist tundidest kujuneb pelk järeleaitamistund füüsiliselt nõrgematele, ei pruugi see viimaste terviklikuks isiksuseks kasvamisele kõige positiivsemalt mõjuda. Koolides ollakse võimekatest noorsportlastest huvitatud küll, sest need võivad ju koolile au ja kuulsust tuua, mingites mõttetutes üleriigilistes tabelites punkte anda, soodustada veelgi niigi hullu konkurentsihüsteeriat. Võimekamatele eritähelepanu pööramine suurendab omakorda nõrgemate diskrimineerimist.
Kolmandaks, vähestele inimeste hulgas on endast (palju) nooremad suureks eeskujuks. Tippsportlased on üldiselt üsna noored, need, kes veel 40-aastaselt võistlevad, on tõelised dinosaurused. Kui kedagi eeskujuga mõjutada püüda, siis ikka lapsi-noori. Küpse inimese kehaliste harjumuste muutmine, spordiusku pööramine käib teiste vahenditega. 15-aastaselt võib tahta Veerpaluks saada, 30-aastasele on lootusetu seda soovmõtet müüa.
Niisiis, kui tippsportlast pidada, tuleks teda pidada ikka laste läheduses, koolide juures. Aga nemad on hoopis välismaal laagrites ja ilmutavad end kasvavale noorsoole ainult meedia vahendusel. See on raiskamine, mis paraku ei muutu valitsemisala vahetuseta. Kultuuriministeeriumi seisukohalt on ju kõik korras, kuni meelelahutust pakutakse. Haridusministeerium aga oleks huvitatud tippsportlastega rahastamislepingute sõlmimisest ikka tingimusel, et rahvahariduslik ja -tervislik kasu ka lepingutes silmas peetud saaks.
