Arno Kangur: Viin on osa meie elust, mida uhkusega müüa
2008. aasta kevadel teatas põllumajandusministeerium uhkelt pressiteates, et “Euroopa Komisjon on Eesti suhtes olnud vastutulelik ning juba ennetavalt lisanud Eestile määrusesse geograafilise tähise "Estonian vodka", mis seisab kõrvuti Soome, Rootsi, Slovakkia, Leedu, Läti ja Poola viinade geograafiliste tähistega.”
Tänaseks on mitmed mainitud riigid vajalikud bürokraatlikud toimingud läbi teinud ja defineerinud, mis eristab just nende viina naabermaade toodangust. Erandiks on Eesti, kus suuremate viinavillijate hetkehuvid võivad ohtu seada “Estonian vodka” mõtestamise. Põllumajandusministril on jäänud napp kuu aega otsustamiseks, et saata sellekohane kiri Euroopa Komisjonile. Tähtaja kukkudes kaotab Eesti unikaalse võimaluse kaitsta kodumaist viinapõletamist rahvusvahelises konkurentsis.
Lihtsustatult lahti seletades näitab geograafiline tähis, et kaup või teenus on pärit teatud konkreetsest piirkonnast ja selle valmistamise või teenuse osutamise koha vahel on oluline seos. Tähisena võib kasutada nii geograafilise ala nimetust autentsel kuju – Cognac, teisendatuna – šampus, või täiendina – hollandi juust.
Läbinisti kohalik
Eesti kapitalil põhinevad alkoholitootjad Estonian Spirit ja Remedia esitasid ühisettepaneku, et “Estonian vodka” geograafilist tähist tohiks kanda viin, mille tooraine on kohalik ja tootmisprotsess toimub Eesti territooriumil. Ajalooliselt on Eesti alkoholitööstuse all ikka silmas peetud viina põletamist, mitte aga ei-tea-kust imporditud ja ei-tea-millest valmistatud alkoholi lihtlabast pudelitesse villimist.
Lühinägelik on mõelda, et geograafilise tähise andmine looks Estonian Spiriti poolt juhitavale Eesti ainsale piiritusetehasele mingisuguseid konkurentsieeliseid. Eestimaise viina defineerimisega annab riik kogu kodumaisele alkoholitööstusele jõulise signaali, et kohaliku põllumajanduse ja toiduainetööstuse areng läheb talle korda. See oleks tulevikku suunatud sõnum, mis julgustab ettevõtjaid rajama uusi piiritusetööstusi ja väiksemaid mõisaviinakööke, kus jätkata ajaloolist viinaajamise traditsiooni. Tekib reaalne vajadus ja motivatsioon rekonstrueerida ning täiendada olemasolevaid piiritusevabrikuid.
Kolm kilo liitri peale
Liitri piirituse tegemiseks läheb vaja kolm kilo teravilja. Ühest liitrist piiritusest saab aga umbes kaks ja pool liitrit viina. Seega võtab iga 0,7 liitrine imporditud toorainest toodetud viinapudel Eesti põllumehelt ära võimaluse ühe kilo vilja müümiseks. Vaid kunagi ise põldu harinud inimene oskab hinnata, kui raske on meie Põhjamaa kliimas rinda pista lõunapoolsete tootjatega. Avatud ja samas ülireguleeritud turuga Euroopa Liidus on geograafiline tähis üks väheseid lubatud viise omamaise toodangu eristamiseks ja kohaliku tootja kaitsmiseks.
Meie suurima viinavillija, Liviko, väide et siin kasvatatud vili viiakse kusagile välisriiki ja seal tehtud piiritusest valmistatakse Eesti viina on sisutühi. Eestile eraldatud geograafilise tähise piirikonnas saab kogu tootmine olla ainult Eestis, sest ainult Eestis saab kontrollida mida, millest ja kui palju valmistati, kus ladustati ning mida reaalselt müüdi. Eesti ametkondadel puudub juriidiline pädevus kontrollida ja garanteerida välisriikide piiritusetootjate väiteid Eesti teravilja kasutamise, eraldi tootmisprotsessi ja saadud toodangu eraldi ladustamise kohta.
Piirituse tootmisel on teravili vaid üks komponent. Alkoholi põletamine on väga energiamahukas protsess, mis võimaldab edukalt kasutada kohalikku kütust. Tootmise kõrvalsaadusena tekkiv praak on ideaalne materjal kvaliteetse kodumaise loomasööda tegemiseks, rääkimata spetsiifilise tehnoloogia arendamisest ja töökohtade hoidmisest Eestis. Selles valguses on täiesti arusaamatu, miks üldse diskuteeritakse eestimaise tootmise riigist väljaviimise võimaluse üle, selmet seada rööpaid omamaise alkoholitootmise arenguks.
Tõsine müügiargument
Euroopa Liidu geograafilisi tähiseid sätestava määruse (110/2008) preambula kohaselt on alkoholi tootmine põllumajanduse oluliseks turuväljundiks. On üsna enesestmõistetav, et meie riigiasutused peaks eelkõige seisma kokkulepete eest, mis kaitsevad kodumaise põllumajanduse turgu ja siinset tootmisprotsessi pikemas perspektiivis. “Estonian vodka” on ettevõtja kõrval ka tarbijale oluline märk, millest johtuvalt kujundada oma teadlikke tarbimiseelistusi. On vaks vahet, kas vabariigi aastapäeval panna pidulauale tõeline Eesti viin või lihtsalt viin. Ka eksporditud alkoholi puhul on aus garantii toote päritolu kohta tõsine müügiargument, mida välismaa tarbija hindab.
Rakvere piiritusetehase toimimine hoiab eestimaist alkoholipõletamist veel elus. On tagumine aeg luua soodne olukord, kus tootmine areneks ning tekiks motivatsiooni rajada juurde kasvõi väikeseid mõisate juures tegutsevaid käsitöö-viinakööke. Riigi ülesanne on regulatiivselt aidata kaasa, et koristusperioodil tekkinud ilmastikuprobleemide tõttu oleks meie põllumehel võimalus pagaritööstusele mittekvaliteetse kuid piirituseajamiseks sobiva teravilja realiseerimiseks. “Estonian vodka” mõtestamine kohalikku eelistades on selleks suisa süllekukkunud võimalus.
Elame piirkonnas, kus viin on osa meie inimeste elust. Selle asemel, et masohhistlikult loopida kaikaid kodumaise viinapõletamise kodaratesse, on Eestil võimalus olla uhke oma traditsioonide üle ning pöörata enam kui 500 aastane kärakatootmise ajalugu meie kaubale hinnaliseks ekspordiargumendiks.
