Lisaks seagripile peame hakkama saama vulkaanidega, mille tegevus “targemate” ütluste järgi kuulutab isegi järjekordset maailma lõppu, kõnelemata “Egiptuse nuhtlusest” sadadele Eesti turistidele.

Kui uskuda, et seagripp õigesti diagnoositi, siis olevat Jeeriko pasunahelidena levinud seagripp viinud Eestis peaaegu kahekümne inimese elu. Maailmas olevat seagripp nõudnud 17 tuhat elu.

Kurb on, aga sätime ajaratta automaatkäigukasti “R” märgile ja veereme 90-100 aastat tagasi. Käis Esimene maailmasõda ning 1919. aasta alguseks oli selgunud, et neljaaastase sõjategevuse käigus oli hukkunud 10 miljonit inimest.

Õnnetuseks levis peale maailmasõja lõppu gripp, mis sai nimetuse “Hispaania gripp” ning viis poole aasta jooksul hauda 50-80 miljonit inimest, seega kaheksa korda lühema ajaga peaaegu kaheksa korda enam kui ilmasõjas. See kõrvutus ei loksutanud siis ega ehmata enam tänapäevalgi kedagi.

Kunagi hukkusid saurused ja täpselt mäletamata aegadel Atlantis ning juba määratletud ajal mattusid tuha alla Herculaneum ja Pompei. Ühe võimsaima vulkaani Krakatau pursked on toimunud keskmiselt iga 175 aasta järel. Viimane, mille võimsust hinnatakse tänapäeva trotüüliekvivalendi järgi 200 megatonniseks ning mis tõstis Indoneesia saarestiku kohal lühikese ajaga õhku enam 20 kuupkilomeetrit tahkeainet ja tuhka, leidis aset 1883. aastal.

Minu sünnipäeval, 30. oktoobril 1959, õhkasid venelased õndsa Nikita heakskiidul Novaja Zemljal Belušje Guba lähistel pommi, mille võimsus jäi vaid neli korda alla 1883. aasta Krakatau purskele. 1963. aasta märtsis lõhkasid nad samale kohale suheliselt lähedal teise tuumapommi.

Loen oma säilinud lennuraamatu järgi, et mul on umbes 800 lennutundi, nende hulgas tosin osalemist Rogatšovos, Novaja Zemlja õhuruumi plahvatusjärgsetel proovidel 1963. aasta aprillis. Ometi ei kukkunud me lennuk toona mootoritesse imetud radioaktiivsete tahkeosakeste mõjul alla. Ei ole ka ma ise veel tänagi kiiritusest põhjustatud tõbedesse surnud. Järelikult osati isegi Nõukogude Liidus ohtu õigesti hinnata.

Miks ma eelnevalt kirjeldatu kokku miksisin? Aga sellepärast, et nii seagripi kui ka vulkaanituha puhul meenutavad kehtestatud meetmed ja kaootilised hinnangud kiviinimese äikesekartust.

Kui hinnanguid annavad sensatsioonimaiad ajakirjanikud, siis on see arusaadav, aga kui oma ala spetsialistid ei suuda kindlaks teha, kas Hornetite turbiinilabadel on happelise tuha kahjustused või lihtsalt tahm, siis no comments. Kui pilve on võimalik projitseerida vaid horisontaaltasapinnal, samas on pilve paksus vaid arvutihinnaguline ning puuduvad andmed osakeste tihedusest, siis tuleb tõdeda, et võideldakse tondiga, mida ei ole olemas.

Inimkond vaatab sadade valgusaastate kaugusele maailmaruumi ja teistpidi sügavale mikromaailma, kvarkide ja antikvarkideni välja. Ometi põrkutakse oma käe-jala juures lihtlabaste probleemidega, mida vaid äärmiselt umbkaudse täpsusega hinnata osatakse!

“Jah, ... väga lihtne, väga lihtne on olla ebanormaalne”, nagu kunagi ütles mu hea sõber Peeter Olesk.

Eks ta ole! Emake maa kannatab välja kõik: nii iseenda kui ka tema pinnal elavate inimeste rumalused. Jääb vaid üks mure - kuidas kannatavad inimesed välja iseennast. Sest infoajastul tekitab meis kõige sagedamini paanikat sensatsiooniihaluse, aga mõnel juhul ka kasusaamise eesmärgil üle paisutatud ja kontrollimata jäetud teave.