Arjakas: pinnavirvendus või allhoovus?

Käimasolev välisministri kaasus oma praeguses etapis ei luba veel õieti üheski punktis teha põhjapanevaid järeldusi. Kriisiks ülekasvanud sündmustejada algetapil välisminister Ojuland teatavasti eitas teatud dokumentatsiooni kadumist Välisministeeriumist tema valitsusajal. Hiljem pidi ta oma sõnu korrigeerima, ent dokumentide saatus ja asjaomaste isikute ning täpne süüdlaste ring on siiani veel teadmata.

Peaminister Parts tegi äkkotsuse ning viis presidendile avalduse välisminister ametist vabastada. Sündmus viis koheselt keemistemperatuurini kahe valitsuserakonna suhted. President Rüütel kasutab suure tõenäosusega oma kolme päeva mõtisklemiseks. Suure tõenäosusega ta vabastab välisministri, misjärel Reformierakond esitab sama kandidatuuri uuesti. Lahenduseni veel aega. Esile on tõstetud erakorraliste valimiste teema.

Välisministeeriumi puhul tuleb silmas pidada kõigepealt sealseid klanne, kes aegamööda on ministri jalgealust õõnestanud ning endale vargsi mujalt poliitilist toetust otsinud. Alanud kriisis lõidki välja võimupoliitikute erimeelsused: respublikaanist Riigikogu väliskomisjoni esimees tõi ministrile sisulisi etteheiteid — Eesti välispoliitika kujundamisel pole ei kindlat suunda, ei selgeid eesmärke. Parts ja Ansip jõudsid kiiresti selliste kriiside tüüpsituatsiooni: alanud on parteijuhtide omavaheline kirjavahetus, kes nagu Žaporožje kasakad ühel tuntud maalil — nüüd küll koos lähimate kaasvõitlejatega — mõtlevad hoolega formuleeringute üle. Selles olukorras kaotab oma tähenduse retooriline stampväljend „koalitsioon on tugevam kui kunagi varem”, asendudes „koalitsiooni senise väga hea tööga” — mille jätkuvaks saavutamiseks on ühe arvates vaja välja vahetada välisminister ja teised eelistaks välja vahetada peaministri. Presidendil on omi etteheiteid välisministeeriumile — kes on korduvalt liiga tugevalt sekkunud presidendi välissuhtlusse.

Erakorraliste valimiste teema tõuseb üle paari-kolme aasta ikka üles, ent selle tõenäosus jääb üsna väikeseks. Kadunud on ainult 91 saladokumenti. Triviaalselt nentides — oleks neid veel 101, siis jaguks igale Riigikogu liikmele vähemalt üks — justkui karistuseks, et see Riigikogu ei suutnud kokku panna tegusamat valitsust. Ei 91 dokumenti, ei üks välisminister ei ole tõsiseltvõetav põhjus erakorralisteks valimisteks.

Näib, et asetleidva allhoovused ulatuvad ajaliselt kaugemale. Respublica oma 28 kohaga võttis sisse küll Suure Peetri koha, ent Reformierakond oma kogemustega suutis Väikese Peetri samuti suureks mängida. Kahe erakonna ühendamise kava luhtus. Kahele suurele kohta ei jätkunud ning „koosmeele” pinnakihi all pulbitsesid aina tugevamalt arvukad rahulolematuse mullikesed: lükata edasi tulumaksureform ja vaadata ümber koalitsioonileping, sõda Tallinna sadama nõukogus ja vaidlused prioriteetide järjestamisest, taustaks ühe toetusprotsentide ühene langus ning teisel suured kõikumised. Suure tüli väljalöömine oligi vaid aja küsimus.

Suure tõenäosusega on käimasolev kriis vastse parteijuhi Ansipi esimeseks tõsiseks tuleprooviks. Suure tõenäosusega üritatakse jätkuvalt kokku leppida, nii et mõlemad osapooled säilitavad oma näo. Küllap on mõlemad tülitsejad nõus üht-teist alla neelama. Ilmselt teatakse vaevarikkalt saavutatud kokkuleppe järel, et järgnevate kriiside ennetamiseks töötakse välja „kompleksne kriisiennetusmehhanism” ning lepitakse kokku „protseduurilised toimingud”. Retoorikas senine „väga hea töö” asendub jällegi „koalitsiooni tugevusega nagu ei kunagi varem”. Erakorraliste valimiste jutt aga vaibub taas paariks aastaks….