Anu Tammeleht: Kuhu kadus koolist loovus?
Nii saigi õpilaste abiga paika pandud konverentsi nimi ja moto: We want to be EDUCATED või lihtsalt EDUCATED. Otsustasime korraldada oma ürituse TEDi konverentside vaimus, kusjuures kõnede teemad valisid õpilased ise.
Olen alati arvanud, et õpilased on väga nutikad ja konverentsi järel võin öelda, et mul oli õigus! Probleemid ja ettepanekud, mis õpilased välja tõid, käivad eelkõige gümnaasiumiastme kohta. Konverentsi kestel tundsin aga korduvalt, et kui 11. klassi õpilased suudavad näha murekohti ja tuginedes erinevatele allikatele pakkuda välja täiesti ratsionaalseid ja teostatavaid lahendusi, siis miks haridusjuhid seda ei suuda?
Alustan endale kõige südamelähedasest teemast ehk õpetajast ja õpetajaks olemisest. Kuidas näevad õpetajat õpilased? Noored on teadlikud õpetajate madalast positsioonist ühiskonnas, mis eelkõige väljendub õpetajate madalas palgas. Samas tunnistavad õpilased, et see on raske töö ja ainult eriti kannatlikud jäävad püsima.
Kui arutasime, milline on hea õpetaja ja kas Eesti õpetajatel on säärased omadused olemas, väideti, et üldjuhul on Eesti õpetajal head teadmised oma ainest. Kõik muu aga näis olevat puudulik: entusiasm, kirg oma töö suhtes, huumorimeel, innovaatilisus, inimlikkus... Kuhu need omadused kadunud on? (Ma tean küll, töökoormuse tõttu ei jaksa me lõpuks enam seda uudsust otsida ja kirglikud olla!)
Õpilastelt tulid ka mõned head ideed, mis aitaksid õpetajatel paremaks saada. Õpilaste sõnul on oluline õpetajakoolitus – noored õpetajad ja praktikandid vajavad juhendamist parimatelt õpetajatelt, võimalust külastada nende tunde ja saada neilt oma töö kohta tagasisidet.
Lisaks leidsid õpilased, et õpetaja ei tohiks olla kinni vanas materjalis. Kui õpetaja õpetab kümnendat aastat järjest sama tunnikonspekti järgi, siis ilmselgelt ei ole see talle endale enam uudne ja huvitav ja miks peaks see siis huvitama õpilasi?
Ka õppematerjali kohta tehti ohtralt ettepanekuid. Nimelt on suur osa gümnaasiumiosa õppematerjalist nii keeruliselt sõnastatud, nagu soovitaks sellega vastava eriala professoreid rõõmustada! Selle tulemusena tunnistasid õpilased, et füüsikaraamatu lugemise asemel eelistavad nad hoopis internetist infot otsida ja kasvõi inglisekeelseid tekste lugeda, sest veebis leiduvad artiklid ja videod seletavad teema lihtsamalt lahti. Õpilased tegid ettepaneku, et õpetaja võikski anda valikuvõimaluse – kas lugeda õpikust või otsida internetist. Samuti võiksid õpetajad kasutada Khan Academy videomaterjali ja ülesandeid - seal on palju reaal- ja loodusteaduste õpetamiseks sobivat materjali.
Veel käidi välja idee, et õpetajad võiksid oma tunde filmida ja siis need loengud mõnda keskkonda üles panna. Nii saaksid õpilased neid uuesti vaadata ja selline õppimine aitaks ümber pöörata praeguse süsteemi, kus loenguid kuulatakse koduseks tööks ja koolis tehakse kinnistavaid harjutusi. See annaks õpetajale võimaluse töötada õpilastega individuaalselt, aidates järgi või andes lisaülesandeid.
Ka loodusteaduste õpetamise kohta pakuti mitmeid ideid – need peaksid tekitama elevust, kuid praegu läheb kogu põnevus kaotsi. Näiteks küsisid õpilased: miks ei võiks alustada katsest? Las õpilane vaatab, mis juhtub, kui kaks ainet omavahel kokku segada. Ja pärast reaktsiooni saaks küsida: miks nii juhtus ning sealt edasi teooria juurde minna. Katsetega soovitati alustada juba algklassides, et tekitada huvi loodusteaduste vastu.
Õpilased mainisid ka tasakaalu või õigemini selle puudumist. Nimelt tundub neile, et hariduspendel on reaal- ja loodusteaduste poole kaldu. Aga õpilased tahaksid ka midagi muud teha - näiteks loovus on koolielust täiesti kadunud!
Ken Robinson ütles oma kuulsas TEDi kõnes et koolid tapavad loovuse: muusikatunnis õpetatakse loengu vormis muusikaajalugu, kunstiõpetuses loenguna kunstiajalugu. Tööõpetust gümnaasiumis pole, samuti tuleb märkmeid teha ajaloos, keemias ja füüsikas... Kus on loovus?
Üheks probleemikohaks peavad õpilased riiklikku õppekava. Nad saavad väga hästi aru, et õpetajad peavad õpetama seda, mis õppekavas kirjas ja seetõttu on õpetajatel ajasurve tõttu käed seotud. Sestap oli üheks ettepanekuks, et muutused peaksid algama ministeeriumi ja õppekava tasandilt. Selleks tuleks aga kõik osapooled ära kuulata, ka õpilased!
Lõpetuseks tahaksin rõhutada, et õpilased löövad aktiivselt kaasa, kui seda neile sobivalt serveerida ja õigeid küsimusi esitada. Konverents andis õpilastele suurepärase võimaluse ise probleeme näha, infot otsida, lahendusi meie koolisüsteemile sobivaks kohandada ja oma mõtetest teistele rääkida. Konverentsi käigus filmisime kõik ettekanded üles, et anda õpilastele kaamerakogemus. Samuti oli meil suurepärane publik, kes kuulas ja hiljem küsimusi esitas - nii mõnegi teema järel tekkis äge diskussioon. TEDi ettekannete vaatamine pani õpilased ka mõtlema, kuidas hoida üleval publiku tähelepanu ja panna kuulajad kaasa mõtlema. Ja õpilased said selle kõigega väga hästi hakkama! Ah jaa, nad tegid seda kõike inglise keeles…
