Ants Erm: Putin jagab Ukrainat sama moodi, nagu Teise maailmasõja eel Poolat
Mis toimub Euroopas täna? Venemaa oli Ukraina tänu eriteenistuste õõnestustegevusele ja eelmise presidendi Janukovitši reeturlikkusele sisuliselt taasannekteeritud. Aga sellest hoolimata hakkas Ukraina Venemaale sama moodi vastu, nagu Talvesõja ajal Soome.
See oli löök Putini plaanidele, millega ta ei kavatse leppida. Sel korral - erinevalt Soomest, mille vastu alustati avalikku agressiooni - lasti Ukrainas käiku nn Baltikumi variant. Teisisõnu lavastati juba kohal olevate (Krimm) või sisseimbunud (Ida-Ukraina) sõjaväelaste ja agentide toel „rahvaületõus". Praegu võib öelda, et Putini taktika oli viljakas: Krimmi annekteerimine on unustatud, sellele järgnenud sanktsioonid on olnud aga marginaalsed.
Mis saab edasi? Molotov-Ribbentropi pakti stsenaarium kipub korduma, tõsi, variatsioonidega. Teisisõnu on sel korral kavas Ukraina jagamine. Putini taktika on andnud Euroopa Liidu liidritele võimaluse teha nägu, et Venemaa sõjalist sekkumist Donbassis ei ole toimunud, et tegemist on kohalike separatistidega, kellega Kiiev peaks asuma läbirääkimistele.
Ukraina presidendile Petro Porošenkole surutakse visalt peale ühe laua taha istumist "separatistide" ja Venemaa esindajatega, kusjuures Venemaa oleks seal rahu vahendajaks. Oma südametunnistuse säästmiseks pakuti Ukrainale rahalist toetust ja assotsiatsioonilepingut, kaasates seejuures Venemaa lepingu detailide kooskõlastamisse, unustades, et just Venemaa viib ellu sõjalist agressiooni Ukraina vastu. Sisuliselt survestatakse Ukrainat mõlemalt poolt Donbassist loobuma.
Putini pikk plaan on NSVLi taastamine endistes piirides. Arvestades, et Ukraina annekteerimine on selle plaani järjekordne etapp, võib MRP-le oodata järge niipea, kui Ukraina jagatud saab. Loodan, et ukrainlased suudavad Vene terroristid Donbassis lõplikult hävitada, kuid ilma liitlasteta (nagu nad paraku õigustatult väidavad) toob see kaasa ohtralt inimkaotusi ja purustusi.
Püüd NSVLi taastada sai hoo sisse Putini võimule tulemisega. Tema juhtimisel on peetud sõda Tšetšeenias (1999-2000) ja Gruusias (2008) ja pandud Euroopale päitsed pähe Nord Streami gaasijuhtmega.
Putini sõjakäikudest hoolimata ei defineeritud Venemaad kui Euroopat ohustavat diktatuuririiki ei 2000. ega ka 2008. aastal. Selle asemel otsustati Venemaa kaasata Euroopa Liidu ja NATO majandus- ja sõjalistesse koostööprojektidesse.
Muide, hoolimata suurest majanduslikust ja poliitilisest survest, õnnestus Eesti teadlastel ja poliitikutel 2010. aastal vastu seista Nord-Sreami kulgemisele läbi Eesti majandusvööndi. Paraku ei suutnud seda Soome ja Rootsi teadlased ja poliitikud.
Toona kummutasime gaasitoru pooldajate argumente seisukohaga, et Eesti ei saa olla osaline Putini-Schröderi paktis, millega suur osa Euroopast Venemaast sõltuvusse satub. Tänaseks on Euroopa Liidu otsustusvabadus energiasõltuvuse tõttu tõsiselt häiritud. Sellise olukorra jätkudes võib lõpptulemus olla sarnane Teise maailmasõja lõpuga, kus demokraatia päästmine jäi eelkõige USA õlule.
Kas Venemaad on võimalik peatada? Kindlasti on. Venemaa ei ole ei majanduslikult ega ka sõjaliselt nii tugev, et seista vastu Euroopa Liidu ja USA ühisele survele. Aga see surve peab olema reaalne, mitte näiline, nagu ta seda täna suuremalt jaolt on. ELi poolikud sanktsioonid annavad Venemaale selge signaali, et nii võib edaspidigi käituda.
Ükskõik, millisele probleemile lahenduse leidmiseks tuleb määratleda õiged lähteandmed, sest vastasel korral pole lahend tõene. Ukraina muredele lahenduse leidmiseks on õiged lähteandmed järgmised:
1. Ukraina on iseseisev riik, mitte Venemaa oblast(id).
2. "Rohelised mehikesed" ei ilmu eikusagilt, vaid tulid ja tulevad Venemaalt - Krimmi osas on seda tunnistanud Vladimir Putin isiklikult.
3. Tanke ja suurtükke ei müüda külapoes.
4. Riikide presidendid ei pea terroristidega läbirääkimisi.
