Suurimaks ohuks tundub olevat gaasijuhtme purunemise võimalus, millest räägitakse paraku kõige vähem. Mis juhtub, kui gaasijuhe puruneb? Gaasijuhtme kogupikkus on 1200 km ja Gotlandist kirdesse planeeritud teenindusplatvormist (~25 km Eesti majandusvööndist) ida poole jääb umbes 550 km sellest. Kavas on paigutada teineteisest 50 meetri kaugusele kaks torujuhet läbimõõduga kumbki 1,22 m, gaasi surve torudes on 217 atmosfääri.

Need kuivad arvud ei ütle iseenesest midagi, kuid pärast mõningaid korrutus- ja jagamistehteid selgub, et ühes torujuhtmes olev surugaas kätkeb endas umbes 1 000 000 000 MJ energiat, mis vastab 118-le Hiroshima pommile. Ja tegemist on äärmiselt plahvatusohtliku kütusega, mille plahvatuspiirid õhus on 5-15 %.

Mis juhtub, kui torujuhe peaks ühel, teisel või kolmandal juhul katkema, seda ei suuda praegu keegi täpselt öelda. Arendajad väidavad oma teatmematerjalis: „Juhul kui süüteallikas on mööduva laeva või katkestuse/lekke põhjustanud laeva pardal, on pardal olevad isikud ohustatud.“

Surugaasi vooluhulgaks torus on planeeritud 4 m3/s, mis tähendab, et merepinnale jõuaks gaasi ühes sekundis enam kui 1700 m3. Kui ka gaasi juurdevool kohe sulgeda, kestab intensiivne väljavool päevi, enne kui toru tühjaks saab.

Kuidas selline meri välja nägema hakkab? Kui suurte mullidena jõuab gaas pinnale? Kui suured laevad kaotavad selles vahus ujuvuse? Kui laiale akvatooriumile mullid hajuvad? Milline on plahvatusohtliku gaasi kontsentratsioon merepinnal ja kui kiiresti gaas hajub nii, et plahvatusohtu enam ei ole?

Kui plahvatus peaks toimuma, mis siis juhtub? Kas sellele järgnevad ahelana järgmised? Mitu Little Boy’d päevas plahvatab Tallinna ja Helsingi vahel: 5, 10, 20, 30? Mitu päeva see põrgu kestab? Mis juhtub Soome lahega?

Kõik need küsimused vajavad vastamist, enne kui selline pomm Läänemerre uputada. Paraku, nendele küsimustele ei kavatsetagi vastust otsida, sest poliitikud Saksamaalt, Venemaalt, Soomest, Rootsist ja Taanist on juba otsustanud, et gaasijuhe ehitatakse niikuinii.

Minu küsimusele, mis juhtub, kui toru peaks katkema, vastas arendaja avalikul arutelul: “On üsna ebatõenäoline, et õnnetus võib põhjustada gaasi lekkimise. Kui see peaks siiski toimuma, sulgeme otsekohe gaasi sissevoolu. Oleme täitsa kindlad, et kui gaas peaks merre lekkima, siis gaasi pinnale jõudes plahvatusohtu ei ole. Selle tagavad gaasijuhtme suhteline kaugus kaldast ja seire.“

Mis puutuvad siia kaugus ja seire? Kuidas üldse seiratakse ja turvatakse 1200 km pikkust objekti 50 kuni 100 m sügavusel merepõhjas?

Gaasitoru katkemise tõenäosuseks pakuvad arendajad üks kord 1000–10 000 aasta jooksul. Selle väitega võiks nõustuda, kui arvestada vaid looduslikke ja tehnilisi faktoreid. Paraku ei saa me unustada, et elame üsnagi „plahvatusohtlikus“ maailmas.

Küsimusele, kuidas on gaasijuhtme turvalisus tagatud terroristide eest, vastas Nord Streami esindaja: „Terroristlikud rünnakud gaasitorudele on väga ebatõenäolised. Gaasijuhtme ründamisega eeldatavalt kaasneksid väga väikesed inimkaotused. Samuti puudub seal meedia aktiivne kate, paljudest kohtadest ei ole võimalik isegi televisiooniülekandeid näidata. /…/ Paljud teised objektid, näiteks tuumajaamad, on terroristidele atraktiivsemad. Seega, peame väga väikeseks tõenäosust, et terroristid võiksid gaasijuhet rünnata.“

Ei tea, kuidas võiks olla olukord televisiooniülekannetega, aga inimohvrite arv võib sellise paugu korral üsna mitmetesse tuhandetesse ulatuda: Tallinna ja Helsingi vahel satuvad väga tihti mitu suurt liini- ja kruiisilaeva olema korraga küllaltki väikesel akvatooriumil pluss veel kiirlaevad, millised enamasti kipuvadki paarikaupa liiklema.

Meie armas väike Eesti on võetud järjekordselt kahvlisse. Keegi on kusagil meie eest otsustanud, milliseid riske me peame enda kanda võtma. Koostöös soomlastega oleksime saanud sellele afäärile veto panna, kahjuks otsustasid Soome ametivõimud teisiti — ka Soome tarbib olulistes kogustes Vene gaasi ja kavatseb tarbimist suurendadagi.

Milline peaks olema Eesti otsus praegu? Olen veendunud, et tegemist on Läänemere ja Soome lahe jaoks üliohtliku projektiga, mida ei tohiks lubada ellu viia. Andes loa uuringuteks Eesti majandusvööndis, kiidab Eesti Vabariik gaasijuhtme rajamise põhimõtteliselt heaks, hakaku see kulgema Eesti vetes või mitte. Seda ei tohi teha.

Pead meil selle „ei“ eest keegi paitama ei hakka. Või ehk siiski — EL-i liikmed Läti, Leedu ja Poola oleksid huvitatud alternatiivsest juhtmest nende territooriumi kaudu. Ja üleüldse, kuivõrd ikkagi on antud juhul tegemist Euroopa Liidu ühishuvidega. Kas Euroopa Liit algab endiselt Poolast lääne pool? Kas Euroopa Liidu ühishuvi on muutuda Venemaa energiasõltlaseks?

Üks arendajate seisukoht 18. detsembri arutelult veel: „Tegemist ei ole Euroopa Liidu ega ka Venemaa–Saksamaa projektiga. See on kolme suure firma äriprojekt, praegu peame läbirääkimisi neljanda firma kaasamiseks. Soovime Nord Streami projekti ellu viia ning loodame saada ka kasumit.“

Euroopa Liidu huvi peaks olema sõltumatu ja säästliku energiaprogrammi väljaarendamine. Käesolev ei ole ei üht ega teist, vaid suurendab ohtlikku sõltuvust ning soodustab energiatarbimise kasvu. Eestile jääb kahjuks vaid võimalus öelda oma selge „ei“, eksportides sellega tervet mõistust, ausust, keskkonnasäästlikku mõtteviisi ja hoolitsust tulevaste põlvede eest. Seda polegi ju nii vähe.