Ants Erm: Ettepanek põhiseaduse muutmiseks ehk kuidas saada lahti „kohtunikeriigist“ riigis
Mis riik see on, kus jõhkrate vägistamiste eest mõistetakse heal juhul tingimisi karistusi? Mis riik see on, kus palgamõrvade tellijad istuvad ära kolm neljandikku karistusest ja vabanevad siis ennetähtaegselt?“ (Delfi juhtkiri 11. maist 2011).
Samad küsimused on ilmselt tuhandetel inimestel täna meelel ja keelel. Ei ole siiani tahtnud õõnestada kohtu autoriteeti, aga tundub, et mõned kohtunikud on selle töö juba minu eest ära teinud.
Kahtlen, kas justiitsministeeriumi käed on olukorra muutmiseks piisavalt pikad: kui on, siis kerkib kohe üles küsimus kohtunike sõltumatuse probleem. Suuremad võimalused on riigikogul. See saab täpsustada seadusandlust: näiteks et kui oled mõrvanud või mõrva tellinud, siis alla 15 aasta karistus ja ennetähtaegne vabanemine ei ole seadusega lihtsalt lubatud.
Aga elu on ikkagi mitmepalgelisem, kui ükskõik kui head ja täpsed reeglid, sestap siis kohtud. Seega saaksid antud seadusruumis kohtuvõimu autoriteeti tõsta ainult kohtunikud ise, aga miskipärast pole nad seda teinud. Tõsi tilk tõrva meepotis teeb teadagi mida, aga neid tilku muudkui tuleb ja tuleb ja ma ei näe, et keegi nendega võitleks. Pigem vastupidi — palgad pidavat ka veel piskud olevat.
Tunnistan pattu, et lasin end omal ajal, põhiseaduse eelnõu kokkukirjutamisel ja edasisel arutelul Põhiseaduse Assamblees ära veenda. Tundus mullegi ja paljudele teistele üsna jabur idee, et mingisse ametisse määratakse keegi eluks ajaks. Kuidas sellisel juhul valiku kahetsusväärseks osutudes viga parandatav oleks? Teisalt muidugi, kui kohtunikku oleks võimalik pidevalt ümber valida, siis võib tal tõepoolest tekkida kihk teha valijatele meelepäraseid otsuseid.
Kakskümmend aastat taastatud Eesti Vabariigi kohtupraktikat on mind siiski veennud, et kahtlejatel oli tollal õigus — kui määrata mingi seltskond ametisse eluks ajaks, muutub see seltskond riigiks riigis ja kerkibki üles küsimus, et milleks me üldse riigikogu valime, kui tegelik võim on hoopis teise „riigi“ käes. Ehk siis ikkagi — kellest sõltuvad „sõltumatud“?
Ei näe praegu muud võimalust, kui minna järjekordselt põhiseaduse kallale. On teist juba päris palju muudetud, teeks ühe väga väikese muudatuse veel (§ 147-s): “Kohtunikud valib Vabariigi Presidendi ettepanekul ja õiguskantsleri nõusolekul ametisse Riigikogu koosseisu kahekolmandikulise häälteenamusega 7 aastaks.”
Ja kõik, rohkem polegi vaja. Seitse on hea periood: piisavalt pikk, et oma taset tõestada (ja kui see on piisavalt kõrge, siis kandideerida ka järgmiseks perioodiks). Kui aga on tunne, et ebakompetentsustasand on saavutatud, saab väärikalt taanduda. Samas ei kattu see teiste institutsioonide (piigikogu, Vabariigi President, õiguskantsler) ametiperioodidega. Kahekolmandikulise häälteenamuse nõue välistab hetkepoliitilise tõmbetuule, presidendi ja õiguskantsleri kaasamine tagab piisava eelkontrolli.
Loomulikult võib valimise korra ja tähtaegade üle arutleda, aga üks asjaolu on mulle küll selgeks saanud — eluagne amet viib rappa nii selles kui igas muus valdkonnas. Panna kedagi kuulutama kõrgeimat tõde ilma kriitika, hindamise ja järelkontrollita — no ei ihkaks mina küll endale sellist vastutust.
Keisrid tänases Euroopas on küll ilus traditsioon, aga võimuesindajad (kohtuvõim — kolmas võim!!) valitakse, mitte ei kinnistata eluaegseiks. Ja kui see kohtunike puhul mõnes riigis on säilinud ka vastupidine praktika, siis elu on näidanud, et mingil põhjusel (on meie riik liiga väike, liiga suure riigi külje all, oleme me liiga arad või ahned?) Eestile see süsteem ei sobi. See ei taga meie julgeolekut ja riivab meie õiglustunnet.
Autor on Põhiseaduse Assamblee liige (IRL).
