Anti Poolamets: Kuidas meil oma rahadega kosjas käiakse
Isegi Läti on meist selles asjas ette jõudnud, sest tänu võimalusele valimistel nii poolt- kui vastuhääli anda ja muudele valimisseaduse parandustele vahetus seal viimati 60 % parlamendi koosseisust. Neil on lootust.
Kas meid peavad edasi valitsema ja meie oma rahaga kosjas käivad erakonnad, kes mõõdutundetult kinnisvara- ja laenumulli õhutasid, nimetades seda ennenägematuks majanduskasvuks ja lubades meid „viie rikkama riigi“ arvestuses Iirimaa tüüpi võlavanglasse viia? Täna kiidavad nad, et ületavad enda õhutatud majanduskriisi tagajärgi. Normaalses riigis peaksid kriisiõhutajad kiirelt tagasi astuma, nagu Iirimaal tehti.
Kas meil peaks peamist opositsioonijõudu edasi esindama erakond, kelle juht välisriigist KGB agentidelt raha küsimisega vahele kukkus? Kas Läti moodi rotatsioon oleks üldse võimalik? Kui parteinimekirja saaks ka kandidaatide mahakriipsutustega täiendada, siis ehk oleks isegi Keskerakonnal lootust tulevikule ja Savisaare asemele võiksid astuda Kalle Laanet või keegi teine. Praegu visatakse jõhkra sõrmenipsuga nimekirja lõppu isegi senised truud parteisulased nagu Evelin Sepp ja Robert Antropov, kuna nad ei ole parteijuhtkonnale piisavalt sõnakuulelikud olnud.
Kuidas siis selline etteprogrammeeritus on tagatud? Esiteks, Riigikogus esindatud parteid tegutsevad peamiselt riigieelarve rahade eest. Sellest makstakse kinni parteikontorid, massiivne tele- ja välireklaam. 2010 aastal parteidele makstud riigieelarvest pärit summa oli 84,7 miljonit krooni ehk 5,41 miljonit eurot. Samuti maksumaksja rahade eest toimetav Rahvusringhääling peab kaudselt seda tantsu kaasa tantsima, sest konkurentsitu meediaprioriteet kuulub nendele erakondadele, kes seda riigieelarve rahadest niikuinii endale saavad lubada teles ja trükimeedias.
Etteplaneeritud valimistulemus käib ka kõigi nende raha eest, kes sellise jamaga nõus ei ole. Sealsamas valimisveebis on küsitlus, mille järgi 9 % paarist tuhandest küsitlusele vastanust tahaks toetada üksikkandidaate. Rohelisi toetab selle järgi üksnes 4 % ja Rahvaliitu 1 % vastajaist. Ometi kajastatakse parteide pahahaisulisi manöövreid piinliku detailirikkusega. Miks peaks nüüd maksumaksjad, kes tahavad midagi teada üksikandidaatidest, oma raha mittesihipärase kasutamisega leppima? Kui võrdsuse eelduseks on lubatud üks (!) teledebatt üksikandidaatidega, siis jääb see supp küll lahjaks. Senini on olnud sama veider nn väikeparteide kohtlemine. Vähemalt teoorias peaksid nad pakkuma alternatiivi või olema uustulnukateks. Ehk oleks ka neil häid ideid, ent kogu meediakajastus, mida neile on pakutud, võrdus tavaliselt 5 rääkimisminutiga ühes valimisstuudios. Neil puuduvad oligarhidest rahastajad või riigieelarveline toetus. Seega – hoidke rohkem nurga poole – on meedia suhtumine.
Samas võttis Riigikogu 2010 aasta lõpul harvaesineva üksmeelega vastu erakonnaseaduse, mis tühistas ka seni parteidele pahameelt tekitanud paragrahvi, mis võimaldas erakonda keelatud annetuse vastuvõtmise eest kriminaalkorras karistada. Kui siiani kuulus keelatud annetuse vastuvõtmisega seonduv politsei pädevusvaldkonda, siis nüüd tegeleb teemaga komisjon, kus on ülekaalus erakondade liikmed. Seega on oodata Idarahaskandaalide kordumist, vahelejäämise korral aga läheb käiku parool – aga teised tegid ka! Kahjuks see nii ongi, sest Euroopa Liidu suunalt on nuumatud paljusid, ent ka selle eest oleme arve kätte saanud – kandikuga jupphaaval suveräänsuse loovutamine rahastajatele.
Ehk tuleks luua eraldi vaba arvamuse sihtkapital, mis võtaks ära teatud protsendi parteidele eraldatud riigieelarvelistest summadest, mille ainuke ülesanne oleks sõna anda ka nendele üksikisikutele, kodanikuühendustele ja väikeparteidele, keda Riigikogu parteide kiivas valvesilm kunagi meedias näha ei tahaks. Lubatav oleks, kui seda kulutataks konverentsidel-seminaridel intellektuaalse mõttevahetuse raames. Plakatitega enesetutvustus peaks käima kõigi endi tasku peal.
Mõelge, kas ikka saaks riigimeedias võrdselt sõna need, kes reaalselt süsteemimuutust võiksid tekitada? See lööks ju partei tagatubade kindlustunde pihta, mis tagaks, et nad saaksid ka järgmised neli aastat kümnekonna võrgupunujaga Eesti ühiskonna kõiki niite tõmmata. Tahaks teada, millised mõjutajad püüavad Rahvusringhäälingu väidetavat sõltumatust pitsitada? Nähes võimukandjate himu allikakaitseseadusega ennetavaid trahve välja nuputada, ei tohiks eitada, et neil on huvi ka muudel tasanditel meediat suurkorvistada. Kummalisel kombel pole ükski poliitiline partei lubanud mõttetut ja kahjulikku allikakaitseseadust tühistada. Pole ka kedagi, kes astuks välja välja rohkem tsensuuri meenutava andmekaitsereeglistiku vastu. Olen oma kampaaniasõnumites välja toonud nii allikakaitseseaduse tühistamise, kui andmekaitse mõistuspärastamise, sest pole ju terve mõistusega kooskõlas, kui ajakirjanik nõuab genotsiidis süüdistatud Arnold Meri toimikut, aga jääb pika ninaga. Rääkimata sellest, et meil puudub ligipääs endiste kommunistide paberitele. Ometi meenutab Reformi- ja Keskerakond rohkem Tartu Riikliku Ülikooli komsomolikomiteede ja EKP parteikomiteede kokkutulekut. Õudne oli lugeda, kuidas Ansip truuduslikult dissidendist Jüri Kuke parteist väljaviskamise koosolekul istus ning kuidas Siim Kallas sai samal ülikooli komsomolikomitee koosolekul 1970 aastal soovituse kommunistlikkusse parteisse astumiseks, kui võeti metsavendade laulu laulmise eest karistamiseks ette TRÜ pediaatriatudeng Mare Talvistu.
Samasugust olukorda nägin kevadel, kui euro tuleku teemadel said sõna üksnes selle kiidulaulikud. Vabandage väga, aga selline ühepoolsus toimus keset Kreeka võlakriisi lahvatamist. Ei aidanud muu, kui avaliku kirja kirjutamine Rahvusringhäälingule ja Ajakirjanike Liidule. Rahvusringhäälingu vastus koosnes käratusest, et kõik olevat korras. Olukord paranes seejärel õige pisut, ent ma ei ole möödunud aasta juunist tänaseni näinud ühtki Rahvusringhäälingu diskussiooni arendavat telesaadet, kus ka kriitikute kohalolekul eurotsooni kriisi käsitletaks. Mis siis, et Euroopa Liidu ametnike kriisikohtumised toimuvad juba igal nädalal. Osalt võib see olla Rahvusringhäälingu kamandajate mõjutustöö tulemus, ent mõned ajakirjanikud peavad ilma mingi survetagi vajalikuks olla usklikumad kui paavst ise. See ignorants on teravas vastuolus rahvusvahelise meedia tohutu huviga Eesti eurokriitikute arvamuste suhtes. Nemad tajusid, et Euro-Titanicu kursil on jäämägi juba nähtavale ilmunud. Käsitlen seda meedia kehva seisu ka oma valimisprogammis, aga lahendusi pakkuvas võtmes. Taotlen näiteks välispoliitikasaadete- ja uudiste sihtkapitali loomist, mis lõpetaks absurdse olukorra, kus Eestil on ainult üks täisajaga korrespondent Brüsselis - meie uues „pealinnas“ ja niiditõmbamise keskuses. Kas on võimalik mitmekesine kajastus, kui Brüsselis ei ole Rahvusringhäälingu kõrval ühtegi teist kanalit konkureerivate uudistega esindatud?
Rahvusringhääling ja Vabaühenduste Liit EMSL on algatanud ühisprojekti "Valimiste valvurid", mille käigus kommenteerivad hea valimistava põhimõtete järgmist Riigikogu valimiste eel mitmed asjatundjad. Nende valvurite selgituse järgi, mis on kirjas Rahvusringhäälingu valimisportaalis, toovad nad peamise probleemina välja avaliku võimuga kaasnevate vahendite vale kasutamist. Hea valimistava punkt ütleb, et avalikke vahendeid, välja arvatud erakondadele riigieelarvest määratud tegevustoetus, kasutatakse vaid tingimustel, mis on kättesaadavad ka teistele valimistel osalevatele nimekirjadele ja üksikkandidaatidele. Loodan, et hea valimistava valvurid ei satu vale värava juurde valvesse, sest parlamendis olijate 84,7 miljoni ja teiste võimaluste vahel haigutab kuristik. Kui ka meedia hakkaks arvestama parteisid olemasoleva raha mõõdupuu järgi, siis jääks praegune „komparteiline stabiilsusmudel“ riiki juhtima veel mitmeks Riigikogu koosseisuks.
Kas osad ajakirjandusväljaanded pole silmakirjalikud, kui vihastavad allikakaitse seadusega pandud suukorvide peale, ent tantsivad kaasa selles mängus, kus maksab ainult selliste parteide sõna, kes valimistel löövad laiaks paarkümmend miljonit maksumaksja raha? Et kärkida hiljem nende tagatubade peale, keda nad ise ebavõrdse kohtlemise tõttu võimule upitasid? Ma ei luba üle 80 miljoni krooni ulatuvaid parteidotatsioone kasutada mu enda aju pesemiseks. Isamaa ja Res Publica Liit tegi harvanähtava zhesti, kui kandis riigieelarvesse tagasi Riigikogu liikmete viimase palgatõusuga kaasneva summa. Kui maksaks ka parteidele laekunud summad samal moel, vähemalt osaliselt riigieelarvesse tagasi, eriti praegusel raskel ajal? Andke maksumaksjale raha tagasi.
Autor on jurist ja ajaloolane ning üksikkandidaat.
