Anti Liiv: Kui hing lahkub päraku kaudu
Aga sajandeid on halvustavalt suhtutud alkoholisõltlaste enesetappudesse. Kui alkoholist orjastatu isiksuse lõppu. Enesetappe — eriti kui seda tehti poomise läbi — hinnati isegi lihtrahva hulgas häbistavaks.
Juba XIX sajandi psühhiaatritele oli tuntud tõik: märkimisväärne osa mingi piirkonna enesetappudest on seotud alkoholisõltuvusega. Enesetappu tuleb lihtsalt võtta tavalise võimaliku arenguna alkoholisõltlase eluteel — kuigi seda eelistab siiski vähemus neist.
Reeglina eelneb enesetapule 10-20 aastat usinat alkoholitarbimist. Alkoholitarbija ise suhtub sellesse naudingu algusaastail täie endastmõistetavusega. Joob, nagu kõik joovad. Lõõgastumiseks. See on tema tahte vaba valik, mitte naabrilt saadud nakkushaigus. Tema ise on oma tuleviku sepistaja.
Kui alkoholisõltlane hakkab alkoholi tarbima paaripäevaste-paarinädalaste joomasööstudena, on ta eetiliselt küps enesetapuks. Tõenäoselt kasutab selleks poomist kui „kõige töökindlamat“ ja odavaimat vahendit. Alkoholisõltlase enesetapp sooritatakse sagedamini joomasööstule järgnevate päevade pohmeluse „kassiahastuses“. Siis, kui alkoholisõltlase matab järsk häbi-, süütunde hoog. Ahastus nii räige, et ta ei julge isegi tuttavatega lävida.
Suhteliselt harvem on enesetapp joomahulluse (alkohoolne psühhoos, deliirium, hallutsinoos jm) aegu, kui peas ootamatult kõlav sisendav-käskiv „kuradi hääl“ sunnib vastuvaidlematult pea silmusesse panema. Päästetud kirjeldavad seda kui jubedat elamust, sest kurat selgitab tema hinge järele tulemise põhjusi kutsealusele väga arusaadavalt.
Kolmas sagedasem võimalus on kogemata juhtunud enesetapp. Alkoholisõltlane pressib tavaliselt peaparanduseks raha välja ning ähvardab: kui ei anna — poon ära. Näide 1986.a oktoobrist. 41-aastane Pavel Korts ja tema 52-aastane elukaaslane Nataša Rosto (nimed muudetud) vaidlesid pühapäeva hommikul Mustamäe kolmetoalises korteris. P.K. veetis eelmise nädala pummeldamisega. Nüüd suu kuivas, pea valutas ja mees unistas külmast õllest. Raha oli otsas. Elukaaslane seda ei andnud.
P.K. pani väljapressimise õnnestumiseks endale vannitoas dušisegisti külge seotud pesutraadist lingu kaela. Ise kõõlus — libeda nahktallaga sussid jalas — märjal vanniäärel ning nõudis valjuhäälselt rahaabi peaparanduseks. Et kui ei anna, poob end ära. Köögis toimetav N.R. meenutas selle asemel P.K-le tema sihitult elatud aastaid. Soovitas järgmisel nädalala tööle minna viinaraha koguma.
Järsku kõlas vannitoas raksatus. Kui N.R. uurima läks, selgus: P.K. oli vanniäärel libisenud. Kukkunud vanni ning silmus kaelas oligi sihtotstarbe täitnud. Viinakurat oma hinge kätte saanud.
Eelmise sajandi teisel pooleni oli suhtumine alkoholisõltlase enesetappu Eesti maaelanike hulgas tauniv. Hukkamõist toimis võimsa takistava sotsiaalse kontrollina, sest:
1. Kirik mõistis enesetapud hukka. Kuivõrd kalmistud olid koguduste hallata, siis enamasti keelduti enesetapjaid pühitsetud maale matmast. Nad maeti kalmistuaia taha. Alles nõukogude võim andis Eestis enesetapjaile õiguse olla maetud kalmistule. Hirm saada maetud kirikuaia taha ja muutuda pärast surma kodukäijaks hoidis paljud eemale enesetapust.
2. Tollal valitses maarahva hulgas veendumus — enesetapjal pole lootust saada paradiisi. Ta on äraneetud. Öösiti võib ta kollina poomiskohas kummitada.
3. Maarahvas tundis tollal hulga põhjalikumalt oma naabreid ning oli levinud uskumus: enesetapja suguvõsas võib tulevikuski ette tulla enesetappe. See vähendas enesetapja tütardel oluliselt võimalusi laulatatult mehele saada. alkoholisõltlase enesetapp suguvõsas oli häbi, mida üritati varjata.
4. Poodu välimus on laiba leidja jaoks vapustav: tavaliselt nägu tumelilla, suur pondunud keel suust välja rippumas, avatud tuhmunud silmad pungis, sügav tumesinine poomisvao triip kaelas. Lisaks sellele oli tavaline, et poodu pissib-kakab surmahetkel endal püksid täis. Olen kuulnud poodu leidmise kohta umbes paarkümmend kirjeldust — kõik väljendasid õudustunnet.
6. Kohati veel XX sajandi lõpuni oli levinud huvitav uskumus: kuivõrd poomisega on kõri kinni pigistatud, tuleb jumala poolt antud hingel kehast välja pugeda päraku kaudu. Aga sellise — roojaga kokku määritud — hinge krahmab sealkandis passiv kurat kohe endale pauna. Liikus isegi legende — seda ülevõtmist olevat mõned kogunisti pealt näinud (nagu tänapäeval nähakse vahel UFO-sid). Aastaid tagasi laulis luuletaja Peep Ilmet kandle saatel seda teemat täpselt kirjeldava muistse rahvaliku laulu teeröövlist ja tema ajaliku elu lõpust.
Eesti NSV-s takistas alkoholisõltlaste enesetappudest avameelselt kirjutamast tsensuur ajakirjanduses. Paraku arvas suur osa Eesti elanikke tollal tõsimeeli, et alkoholisõltlasest pereliige pole üldse nende pere probleem. Et selle peresisese eetilise probleemiga on kohustatud tegelema üksnes psühhiaatrid.
Nii oli üks töökas Tallinna naisseltsimees 1984.a sügavalt nördinud: mina polevat tema alkoholisõltlasena elu nautinud abikaasa eest piisavalt hoolitsenud — too poonud end koduses WC-s. Ometi olnud enesetapuga lõpetanud abikaasa kunagi nii nunnu: läinud esimesse klassi ja viinud esimesel päeval õpetajale lilli. Ning hiljem itsitanud alati, kui keegi olevat kõnelenud alkoholiga liialdamise kahjulikkusest — temal alkoholi ei karda. Üle kümne aasta elanud paar kakeldes koos. Kasutades ära juba muutuvat õhustikku, kirjutasin lesele üpris avameelse vastuse „Lese kaebus hilines,“ mis ilmuski kärbitud kujul Õhtulehes 27.03.1985.
Ka tänavu viisid esimesse klassi astujad Eestis õpetajaile lilli. Ka sel õppeaastal itsitavad palju õpilased, kui kuulevad pealesunnitult karskusteemal esinemist. Tänini on karskusliikumine paljude arvates pelgalt veidrike ajaviide. Aga taas on käes viinakuu ja meil peaks olema julgust tabusid pelgamata avameelselt kõnelda alkoholisõltlaste enesetappudest.
