Musta sügismasenduse tunnuseks on langenud meeleolu, huvi ja elurõõmu kahanemine. Suurem väsimus pärast kergemaidki pingutusi. Vähenenud aktiivsus — vaja on kõvasti tahtejõudu pingutada, et tavapärase tegevusega üldse alustada. Vastik roidumus ahistab. Kui lisandub keskendusvõime vähenemine, häiritud uinumine ning söögiisu alanemine, siis ei kannata nii mõnigi välja ja sirutab käe alkoholi järele.

Varasematel aastatel vähenes selline loid masendus järsult esimese püsiva lumekatte saabudes. Tänavu päästvat lumevalgust pole. Paljud üritavad töövõime säilitamiseks end ergutada kange kohvi joomisega. Vähe pole neid, kes pöörduvad masendusest ülesaamiseks perearsti või psühhiaatri poole.

Puudub täpne teaduslik seletus — miks ikkagi on Eesti pime aeg hingeliselt ränk. Kahtlustatakse päikesevalguse nappust. Sestap ootabki Eesti inimene kannatamatult püsilume saabumist. Et lumevalguse kirgas sädelus jaksaks valgusenälga pirekegi korvata.

Rahvatarkus on lõi sügismasendusest ülesaamiseks aruka süsteemi, rahvakalendri. Tähtajad, mis oma traditsioonidega loovad kindlusetunde: ühele tähtpäevale järgneb teine. Ning sünge sügisepimeduse võidab ükskord tähtpäev kalendris, mida tunneme jõuludena.

Aastate vältel oleme sakslastelt hulganisti üle võtnud jõulude tähistamise kombeid. Lisanud naaberrahvastegi kombeid. Sekka pisut maarahva muistseid kombeid. Ikka selleks, et suuta välja kannatada hingeahistavat, vaevalist pimeduseaega, mida kakssada aastat tagasi tuli veeta madala talutare viletsas peeruvalguses  — ainsaks lohutuseks vanurite ohtrad pajatused esivanematest ning kohalikest legendidest.

Praegu on pikkade õhtute sundveetmine hämaras toas tänu televisiooni nõiduslikule lummusele möödanik. Vanurite pajatusi ei vajata. Mäletame vaid mälestusi muistsest mälestusest, ei enamat. See mälestuse mälestus hõllandub enamasti vaid veel postkaartidel lummemattunud rehielamutena. Levima on hakanud meie jaoks uus massiliseks pürgiv hingehäire: üksildustunne. Isegi suurtes kaubamajades reklaamile alistunult ringi luusides ei jäta üksildustunne maha. Pigem sunnib ostma, elama, tundma ja tegutsema juhmistava reklaami mõju all.

Juba tunnevad ebameeldivat üksilduse- ja tarbetusetunnet sajad Eesti elanikud. Sadadest saavad peagi tuhanded. Ning kümned tuhanded. Seda sigitab muutuv elulaad, massikultuur. Külaühiskonna sugulastele toetuvast XIX sajandi elulaadist on eestlane hüpanud 21. sajandi üksildustundes elavasse, reklaami juhitud Eestisse.

Me ei ole märganudki, et järjest enam kimbutab inimesi iseäraline jõuluüksilduse kurb südantahistav äng. Veel pole Eestis avalikustatud statistikat ükikute inimeste enesetappude kohta jõuluajal. Veel pole märgatud tuhandete üksildaste vanaprouade klammerdumist teleka ette jõuluajal. Veel ei ole üldsus täheldanud hiliskeskeas üksikuks jäänud tuhandete naiste jõuluüksilduse ängi pärast kirikust, osaduseotsingult naasmist. Neid ei oota kodus ees lapselapsed, vaid aastast aastasse korduv jõuluüksilduse äng.

Veel ei adu poiss-sõpru vahetavad ja omaenda lapsi mittesoovivate peoloomadest tibide ajud — paarikümne aasta pärast vaevlevad nemadki lastetuina ning meheta (mehi on Eestis tuhandetes vähem kui samaealisi naisi) — mitte üksnes tusameelseis sügiselõpu lühikestes hämarates päevades, vaid neid võib valusalt rusuda ka peresoojusest (lapsed-lapselapsed) loobunutele iseloomulik jõuluüksilduse äng.

Juba võibki Eestis kohata inimesi, kes kurdavad: olgugi, et jõulud ja vana-aasta veedavad nad lärmakail kommertslikel meelelahutusüritustel, jälitab neid ometi kogu aeg mingi imelik üksildustunne. Küll hulgakesi inimesi koos, ikkagi ronib põue üksildusetont. Neid on haaranud traditsioonilise külaühiskonna ja kristliku abielutraditsiooni kokkuvarisemise järel uus iseäraline depressioonivorm, seesama jõuluüksilduse äng.

1987. aastal ei usutud, et HIV kunagi Eestisse jõuab. Aga esimestele lisanduvad aastatega sajad-tuhanded. Aeg ei ole mitte vallutada Kartaagot, vaid igal aastal tuleb Tartu ülikoolis 20 noort arsti psühhiaatriks koolitada.