Kanadas on ajalehtede kirjastaja Black Press korraldanud juba 15 aastat sentide väärtustamiseks kampaaniat “Pennies for Presents” (ehk pennid kinkideks). Selle eesmärk on suunata inimesi annetama peenraha fondi, mis toetab eluraskustes lapsi, noorukeid ja peresid. Kampaania käigus demonstreeritakse, et iga annetus loeb. Loomulikult kehtib täpselt sama põhimõte ka Eestis.

Kui inimene annetaks iga kuu ühe euro, koguneks aastaga 12 eurot, millega näiteks Eesti Loomakaitse Seltsil oleks võimalik kas vaktsineerida kaks lemmiklooma, mikrokiibistada üks koer või kass, tasuda ühe looma registrisse kandmise eest, teha raskes seisus looma röntgenipilt, trükkida ligi 50 teavitusflaierit või osta umbes 3 kg koera- või kassitoitu.

MTÜ Laste ja Noorte Kriisiprogramm saaks 12 euro eest toetada ühte leinalaagris olevat last loovtöövahenditega. Terve Eesti Sihtasutus saaks teha kahele Ida-Virumaa lasteaiaõpetajale või lapsevanemale HIV-teemalise koolituse.

Kui aga oletada, et iga kuu ja terve aasta jooksul annetavad ühe euro sada inimest, saaks vaktsineeritud 200 lemmiklooma, 100 last leinalaagris saaksid vajalikud töövahendid ja 200-le Ida-Viruaa lapsevanemale korraldataks HIV-teemaline koolitus.

Paljud mittetulundusühingud hoiavad omal hinge sees ja viivad ellu ühingu eesmärke peamiselt just annetuste najal. Ainult annetuste abil on Eesti Loomakaitse Selts katnud kõik hädasolevatele loomade tehtud veterinaarsed protseduurid.

2012. aasta 11 kuu jooksul abistas selts üle 1500 hüljatud, väärkoheldud või muul viisil abivajava looma. Tänu annetustele on neid loomi abistatud nii ravikulude katmise, kiibistamise, vaktsineerimise, toiduabi kui ka kiireloomulise transpordiga. Abi saanud loomade heaolu on olnud otseselt sõltuv annetustest.

Tõenäoliselt ei suuda mitte ükski organisatsioon piisavalt väljendada oma tänulikkust kõikide annetajate ees. Viietäheline sõna “aitäh” tundub alati olevat liiga lühike ja lihtne. Jääb üksnes loota, et heade inimeste tehtud annetuste eest ellu viidud teod ja tegemised on annetajaile tõestuseks, et nende panus on oluline ja hindamatu. Eeltoodud näite varal saab aga selgeks, et vahel võib annetusest sõltuda ka elu. Ja milline kink oleks parem, kui elu ise.

On inimesi, kes ei vaevu rahakotist välja kukkunud senti maast üles võtma. Leidub ka neid, kel vedelevad sendid kotipõhjas või püksitaskus. Igas suuremas kaubanduskeskuses on korjanduskastid. Kas poleks hea tunne need niisama seisvad sendid kokku korjata ja mõnele südamelähedasele heategevusorganisatsioonile annetada, teades, et üks lihtne, aga südamlik liigutus on ehk päästnud kellegi elu?

(Autor on Eesti Loomakaitse Seltsi juhatuse liige.)