Anna-Maria Penu: Sõda naiste kehadel
Seda on toonitanud suurem osa maailma majanduseksperte juba aastaid, et tervet Aafrikat piinav näljahäda ei leia enne positiivset lahendust, kui pole paranenud aafriklannade õiguslik ja sotsiaalne olukord. Toitumine ja naine on sealmail tihedalt seotud. Maailmapanga andmeil toodab Saharast lõunasse jääva Aafrika naine 80% baastoitainetest, kuid teenib vaid 10% saadud tulust ja kontrollib vaevu 1% maast.
Aafriklannal puudub pärandus- ja omandiõigus, seadused ei kaitse teda vägivalla eest ei kodus ega väljaspool kodu. Lõpuks on hakatud rääkima naiste vägistamistest kui levinud relvast, sõjalisest strateegiast konfliktipiirkondades. Nagu ka põgenikelaagrites seksuaalse kuritarvitamise all kannatavatest naistest ja lastest, keda vägistavad nende „kaitsjad”, heategevusorganisatsioonide töötajad ja sinikiivrid.
Maailm teab, häda ei vähene
HIV/AIDS-i nakatunute arvu poolest ollakse maailmas esikohal. 60% kõikidest nakatunutest elab Sahara-taguses Aafrikas; 15-24-aastaste noorte seas on igast neljast nakatunust kolm tüdrukud; naiste tõenäosus nakatuda on kolm korda suurem, seda nii bioloogilistel kui ka sotsioloogilistel põhjustel; iga kolmas rase aafriklanna on HIV-positiivne. Rääkimata häbimärgist, mis saadab HIV-/AIDS-i haiget.
Viirus on tuntud juba 25 aastat, ent ülemaailmsetest kampaaniatest ja programmidest hoolimata saab 33 miljonist haigest ravi vaid kolm miljonit ning needki peamiselt arenenud riikides. Teisisõnu, 30 miljonini ei jõua mitte mingisugune abi.
Valitsused, riigijuhid, terve maailm teab seda. Kuidas on siis võimalik, et need õudused jätkuvad? Asjatundjad süüdistavad konkreetsemalt näiteks kirikut, kes on kondoomi kasutamise vastu, ja suur osa aafriklasi on süvausklikud.
Teised pooldavad seksuaalkasvatuse ja — informatsiooni kättesaadavuse tõhustamist riiklikul tasandil, millele kolmandad vastavad, et sellest kõigest pole mingit kasu, kui kogukonna targad ja hõimujuhid ei mõista teatud traditsioonide kaotamise vajadust.
Naise tervis sõltub mehe armust
Aga olukord pole parem isegi pealtnäha läänelikumates, kiiresti arenevates riikides. Lõuna-Aafrika Vabariigis on tänu Nelson Mandelale vaikselt kadumas tribalistlik maailmanägemine. Eri kogukondade liikmed nimetavad end ennekõike lõuna-aafriklasteks ja alles siis näiteks xhosaks või zuluks.
Ent 44-miljonilise elanikuga riigis elab ligi 6 miljonit HIV/AIDS-i põdevat inimest ja 2006. aastal registreeriti seal üle 52 000 vägistamisjuhu. Võttes arvesse, et enamik naisi vägistamistest ei teata ja kondoomi kasutamine ei tundu suurele osale elanikkonnast vajalik, siis võib vaid ette kujutada, kuhu aktsepteeritud kaos riigi ja tema rahva lõpuks viib.
LAV-i tipppoliitik Jacob Zuma pääses alles hiljuti vägistamisest karistuseta. Zuma ütles kohtus, et teadis ohvri HIV-positiivsusest, kuid ei kasutanud sellegipoolest kondoomi. Tema nimelt pesnud end koju jõudes duši all korralikult puhtaks…
Pole siis ime, et just Lõuna-Aafrikas leiutati äärmuslik vägistamisvastane kondoom Rapex, mis „hammustab” suguühte ajal peenisepead. Tegelikult on kondoomi kasutamise küsimus sügavalt poliitiline ja seda mitte ainult Aafrikas. Sest mõelge ise: meeste kondoomid on soodsad, kättesaadavad igal ajal ja kohas, sageli jaotatakse neid tasuta baarideski.
Naistele mõeldud kondoomid on aga arusaamatul põhjusel kallimad, pealegi on nende kättesaadavus kordades halvem. Mida see tähendab? Naise kaitse suguhaiguste ja soovimatu raseduse eest sõltub igal pool maailmas mehest.
Lootus elab siiski
„Lõpetage sõda naiste kehadel!” kisendasid t-särgid, plakatid ja eri tämbriga hääled meeleavaldusel, mis lookles novembris läbi Kaplinna südalinnas kõrguvate ameerikalike pilvelõhkujate. Kaugel õnnetutest räämas agulitest, kus varisemisohus onnides elab üle kolme miljoni inimese.
Meeleavaldus liikus edasi laulude, tantsu ja hüüete saatel. Autod lasid signaali, kohvikutes tõusid inimesed püsti ja plaksutasid nendele julgetele, kes ei taha unustada ainsatki nime, ainsatki silmapaari, kes on langenud otsese või kaudse vägivalla ohvriks.
Aafrika rütmide keskel julmuse, vägivalla ja ebaõigluse vastu skandeerides tajusin, kui tähtsad on kõik meie tegemised, mõtted, liikumised ja looming — ükskõik millises maailmanurgas. Peale praktilise kasu on neil üüratu sümboolne mõjujõud. Iga edasiviiv samm innustab teisi teel õigluse poole; iga julge sõnavõtt ebavõrdsuse vastu valgustab tervet maailma.
Sest niikaua, kui vaid ükski meist kannatab vägivalla, ebavõrdsuse ja ebaõigluse all, pole meist keegi vaba. Aga iga kord, kui üks meist saab natukene vabamaks, oleme vabamad me kõik. Jah, aafriklannadel on õigus, lootus inspireerib alati rohkem kui hirm.
