Anna-Maria Penu: Kas ideed võivad tappa?
Henning Mankelli, Camilla Läckbergi, Stieg Larssoni ja Anne Holti tegelaste tumedad mõtteviisid ja ajendid vapustavad lugejat sügavalt, sest põrmustavad müüdi sellest, mis on lõunaeurooplase jaoks kõige lähemal ideaalsele ühiskonnavormile. Need teosed põhjustavad õhulosside purunemisest tingitud ärevuse, lausa äärmusliku tunde, et midagi on mäda, kohe väga valesti põhjamaade ilusas, heas, pealtnäha täiuslikus ühiskonnas.
Mankell ütleb talle omase stoilise rahuga, et kriminaalromaanides käsitletud kuriteod peegeldavad väga hästi seda, mis toimub põhjamaade ühiskonna „naha all“ ja milliseid mõtteid mõlgutavad selle liikmed. Osa rahus, vabaduses ja rikkuses elavatest inimestest näib tundvat tõmmet vägivalla, piinade suhtes. Igatsevat teistele seatud piirangute, ilmajätmiste ja äravõtmiste kaudu, läbi allasurumise tekkivat võimutunnet.
Ja siis ilmub päriselu areenile Anders Behring Breivik.
Ta ei ole hull. Ta ei teinud seda igavusest ega ajaviiteks. Ta teadis täpselt, mida ta teeb, miks ja kuidas — ta plaanis veresauna juba viimased üheksa aastat. Parem rohkem, kui vähem surnuid, väitis ta sarnaselt teistele terroriakte õigustavatele diskursustele. Tähelepanu ja mõju on sel viisil tunduvalt suurem. Sarnaselt veendunud oli ta ka selles, et just tema väljavalitud kätes on õig(l)us.
Viha on alati pime, viha ei vaja mõistust. Kõige hirmuäratavam on aga tõsiasi, et tal leidub mõttekaaslasi üle terve Euroopa, kes ei õigusta tegu, aga massimõrvari ideoloogiat küll. Nad väidavad, et saavad mõrvari põlgusest, võõravihast täiesti aru…
Aga kas ideed võivad tappa?
Me vastame, et ei, sest elame sõnavabadust austavas kultuuriruumis ja oleme veendunud, et ideed, nagu relvadki, ei tapa kedagi. Seda teevad konkreetsed inimesed, üldistada pole vaja. Samas — radikaalsete islamistide korraldatud terroriaktide juures on paljude jaoks otsekohe selge, et süüdi on nende ideed ja läbi selle mingil määral kõik maailma moslemid. Ka Stalini ja Hitleri ideed tapsid, baski terrorirühmitus tapab…
Ent kui on tegemist kellegi meile sarnasega, blondide juuste ja heledate silmadega, meie avalikus ruumis ringleva ideoloogia järgijaga, siis puudutab see meid liialt lähedalt, valusalt lähedalt. Otsime ja kohe ka leiame kergendavaid selgitusi (ta on ainult üks hull), mõistvat suhtumist (kuigi tegelikult on tal osaliselt õigus) sama kergelt kui süüdistame tema metsikute tegude provotseerimises teisi (mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema).
Prantsuse sotsioloog Alain Touraine tõdes paremäärmuslike võõravihast kantud meeleolude levimist jälgides nördinult alles kuu aja eest, et tänane ainuke tähtis liikumine Euroopas on ksenofoobia. Hispaanias võib paremäärmuslike telekanalite debattides kuulda ja ajalehtede veergudelt lugeda Breiviku fanatismile praktiliselt äravahetamiseni sarnaseid võõravihast kantud arvamusi, misogüüniat, rassismi ning võikaid solvanguid sotsiaaldemokraatide või ükskõik kelle aadressil, kes ei mõtle nagu nemad. Ja sama toimub ka Eesti netikommentaariumites ja nii mõneski blogis.
Ometi peaksime pärast verist 20. sajandit juba teadma, et sõda, relvad, vägivald ei lahenda kunagi mitte midagi, ainult lõhuvad ja tapavad. Ja kuigi Euroopa migratsiooni- ja lõimumispoliitikat saab ilmselgelt parandada, tõhusamalt ellu viia, siis on ta igal juhul parim lähtepunkt, sest püüab ehitada, luua ja mitte hävitada, sest austab iga indiviidi õigust inimväärsele elule ja mitte ainult omanikust valgenahalise kodaniku oma.
Sama kehtib solidaarse, humaanse demokraatia kohta, mida osa inimestest peab nõrkade süsteemiks, sest see teeb ruumi, annab mõjuvõimu, nime ja hääle ka meist teistsugustele. Teisitimõtlejaile, teise usu järgijatele, teisest rassist, soost, seksuaalse orientatsiooniga inimestele. See aga tekitab ängistust, sest võrdsust on äärmiselt raske taluda neil, kes on ennast alati teistest paremaks pidanud.
